"Sepp ei olnud see, keda eelistati näha kaasaegse kunsti galeriis," meenutas kunstnik, ehte- ja sepakunsti magister Urmas Lüüs kooliaegu. "Kui ma veel õppisin, oli sage selline suhtumine, et kas sepp tuleb kaasaegse kunsti galeriisse hobuseraudu ja mõõku taguma? Siis kõik muutus. Inspiratsiooni hakati ammutama tarbekunstist, keraamikast, klaasist, rauast ja savist ning siis kaasusin ka mina kuidagi sellesse maailma. Hetkel on idaeuroopast pärit sepp olla väga seksikas."

Magistrikraad andis vabaduse

Ehte- ja sepakunsti magistri lõpetas Lüüs 2014. aastal "Varsti on mul juba kümme aastat vabakutselise tööd selja taga," ütles ta. "Kui 2011. aastal bakalaureuse lõpetasin, siis selleks hetkeks sain ma enda jaoks enamvähem selgeks, mis sellel kunstiväljal toimub ja kuhu suunda ma ise kuuluma võiksin hakata."

"Samas on kolm aastat ainult üks habras nuusutus, mida see eriala endast võiks kujutada," ütles Lüüs. "Magistrikraad andis mulle palju rohkem vabadust tegeleda oma asjaga, sest esiteks ma juba tundsin neid inimesi sellel väljal, kelle juurde oma küsimustega võin minna ja teiseks oli mul tekkinud arusaam enda asukohast sel väljal."

Ainuke filosoofiline küsimus on enesetapp

"Kui Jarmo Reha tuli kaks aastat tagasi lavastuse "Eidos" ideega minu juurde ja rääkis sellest, siis küsisin talt, mis on see küsimus, millele ta vastust tahab saada. Jarmo ütles, et tahaks mõelda selle üle, mis on see vorm, milles ma olen. Mitte keha, milles ma olen, vaid ma olen siin sellisel kujul nagu kaks kätt, kaks jalga, sellised geenid, sellised hingerõõmud ja hingevalud, et ma olen sellise Camus`likult paratamatu otsuse ees, kus ainuke filosoofiline küsimus on enesetapp, aga kuna seda ei ole plaanis, kuid see siiski on ainuke väljapääs, siis enne seda väljapääsu tahaksin teada, kus ma üldse olen, mille sees ma olen."

Pooled lavale ehitatud asjad osutusid rudimendiks

"Hästi tore oli see, et kõik lavastuse tiimiliikmed töötasid paralleelselt ehk et kui klassikaline suur teater suure produktsiooniga järgib mingit selget jada, kuidas mingid asjad sünnivad, siis selle lavastuse puhul sündis kõik horisontaalselt, igaüks andis mingi impulsi järgmisele. Siim Reispassi valguslahendustest sündis minu idee, mida tahtsin füüsiliselt lavale panna, siis tuli mul mõte video osas ja käisin idee välja, videole reageeris Kiwa ja tema muusikale omakorda jälle Siim Reispass oma valgusega, siis tuli dramaturg Aare Pilv ja hakkas sõnu juurde panema."

"Hakkasin lava ehitama kuu aega enne esietendust ja sain lava valmis esietendusega samal päeval," meenutas Lüüs. "Kuu aja jooksul kogu aeg muutus midagi, pooled asjad, mis ma sinna lavale ehitasin, on hetkel minu garaažis, ja ei ole seal laval väljas. Lihtsal sa puhastad neid asju lavastusest välja ja saad aru, et mingi asi, mis oli surmkindlalt vajalik, muutub järsku rudimendiks. Väga palju füüsilist mateeriat muundus tegelikult videoteks."

Kunst ei peagi vastuseid andma

"Ma arvan, et teater, muusika, kunst ja kino ei pea üleüldse vastuseid andma," ütles Lüüs. "Küll aga peaks nad tekitama mingisuguseid empaatilisi tugipunkte, kus sa saad aru, et kuskil on veel midagi minu sarnast, mul on millegagi samastuda, keegi on mõelnud sarnaseid mõtteid. Minu jaoks on ülim tunnustus, kui keegi ütleb mulle, et ma olen ka mõelnud ja tundnud midagi sellist, aga ma pole osanud seda kuidagi endast välja saada. Kunstniku võimalus ongi see, et kuna meil on need visuaalsed töövahendid, võime teatris näiteks taaslavastada mingi situatsiooni, võime luua lavale mingi objekti."

Lahkuminek elukaaslasest julgustas tegutsema kunstniku jaoks ainuvõimalikul moel

Lüüs räägib loo sellest, kuidas ta ise sai aru, et tal on kunstnikuna selline võimalus. "Läksin oma elukaaslasega lahku," meenutas Lüüs. "Kõndisin tagasi linna poole viimaselt kohtumiselt elukaaslasega ja mul oli selline tunne, et ma võiksin võtta rinnust südame välja ja seda nagu Molotovi kokteili kasutades kogu linna maha põletada. Aastaid hiljem mõistsin ma, et aga tegelikult ma ju saan seda teha. Seega ma graveerisin välja ühe prototüübi, pudelikujulise südame, valasin sellest portselanist Molotovi kokteili pudelid, segasin kokku segu, mis sinna kokteili sisse käib, võtsin kaasa operaatorist sõbra ja läksime vanasse mahajäetud raketibaasi, mis oli üleni betoonist. Seal hakkasin lihtsalt neid põlevaid kokteile vastu seinu loopima, ise olin selle tulemöllu keskel ja operaator filmis. Et kogu see asi, mida ma olin tundnud aga mille jaoks mul endal polnud sõnu, aga millele ma suutsin luua mingi visuaali, sai järsku reaalsuseks."

Viimased kümme aastat pildistas surnuaedu üle maailma

Seitsmendal detsembril avatakse galeriis Tütar Lüüsi isikunäitus. "Näitust olen oma peas ette valmistanud päris pikka aega. Pealkirja olen laenanud ühest Arvo Valtoni teosest: "Inimene! Jumal on su loonud eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda." Seal saab olema kalmuküngas, aga see ei ole lihtsalt mullahunnik, vaid pigem Kesk-Euroopa pooleldi arhitektuurne kivikuhil."

"Viimased kümme aastat olen pildistanud surnuaedasid üle maailma. Mind on hakanud huvitama kollektiivsus kui mingisugune ühisteadvuslik ühisosa nii nendega, kes praegu on, kui nendega, kes kunagi on olemas olnud. Vaadates seda läbi erinevate sajandite püstitatud hauamonumentide, see kõneleb minuga," ütles Lüüs.

"Olen jäänud mõtlema, et mis ma indiviidina olen, kui palju on mul õigust oma erilisusele," selgitas Lüüs. "Olen seda aastaid vaaginud ja aeg ajalt jõuan mingi asjani, kus ma saan öelda, et vot see on minu pärisosa. Siis läheb veidike aega mööda, ja ma saan aru, et ikka vist ei olnud päris minu osa. Nüüd ma olengi jõudnud olukorda, kus mul on tunne, et mul ei olegi midagi enda oma, et kõik, mis mul on, on kollektiivne laen. Kõik minu mõtted on sellepärast sellised, et minu ümber on olnud sellised inimesed ja sellised olukorrad. Kui mul oleksid teistsugused vanemad, kodu ja kool, riik, elatustase, siis mul oleksid täiesti teistsugused mõtted peas. Mõtted ei ole minu enda omad, need on kuskilt saadud seemned, ma olen neid ehk kuidagi kasvatanud või võimendanud. Olen hakanud tajuma mitte ainult seda kollektiivsust, mis mul on oma kogukonnas, vaid täielikku kollektiivsust kuni kiviajani välja."

7. detsembril avab Lüüs galeriis Tütar isikunäituse "Inimene! Jumal on su loonud eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda."

2024. aasta aprilli alguses tuleb Kanuti Gildi SAALis välja Lüüsi lavastus "Tädi Õie 71. sünnipäev".