X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Eeva Mägi: mind hämmastas, et ema suutis lapsi enda surmaks ette valmistada

Foto: ERR

Režissöör Eeva Mägi rääkis R2 saates "Pulss", kui palju haiget saab teha ühele väikesele lapsele, kes pidi lisaks oma ema surmale ning väikese õe hooldusküsimustest tulenevatele pereprobleemidele toime tulema ka võikalt käituvate lastekaitsetöötajate ning kohtuametnikuga. Kõigest hoolimata suutis ema oma lapsi iseenda surmaks ette valmistada.

Režissöör Eeva Mägi dokumentaalfilm "Kellele ma naeratan?" räägib 12-aastasest Oliverist, kes seisab silmitsi oma ema kaotusega, sest emal on 4. staadiumi vähk, mis pole ravitav. Film räägib sellest, kuidas noor poiss peab toime tulema ema surmaga ning keskendub eelkõige sellele, kas ja kuidas saab üks ema oma lapsi surmaks ette valmistada.

Lisaks seisab Oliver silmitsi oma õe hooldusõiguse probleemiga, mis filmi tegemise ajal samuti aset leiab. "Ema Mari ei ole kaheksa kuud oma tütart näinud ja ta tahaks enne surma oma lapsega veel kontakti saada," ütles Mägi. "Väga traagiline lugu, milles on aga väga palju ka helgust. Film keskendub just lapse tasandile, kuidas laps seda kõike kõrvalt näeb."

Olime pere kõrval kaks ja pool aastat

"See oli vaimselt kõige keerulisem film, mida siiani teinud olen," ütles Mägi. "Olime pere kõrval kaks ja pool aastat. Olime kõrval, kui Mari hakkas surema, kui ta suri, kui olid tema matused, kui pere sai õe tagasi ja kui õde jälle ära viidi. Aga perekond oli ise nii eluterve ja säilitas selle meeletu traagika kõrval huumorimeele ja elujõulise hoiaku, mis aitas ka meid."

Mägi tunnistas, et nuttis ka ise filmi tegemise ajal. "Ma nutsin üks kord selle filmi tegemise juures lahinal," meenutas Mägi. "See oli teine kord, kui ma käisin filmimas ja Mari ei olnud veel oma tütart näinud. Me olime kokku leppinud, et filmist saab audiovisuaalne armastuskiri tema tütrele. Nähes aga seda, millise armastuse ja siirusega Mari kaamerasse rääkis, ta tegi seda nii, justkui räägikski päriselt oma tütrega, siis filmimise hetkel hoidsin end professionaalselt tagasi, aga mäletan, et kui koju jõudsin, hakkasin lahinal nutma. Aga rohkem ma enam ei nutnud, sest lõpuks oledki nii sees ja võtad seda samamoodi nagu perekond."

Filmi tegemise protsess vapustas

"Mind kõnetas see lugu eelkõige sellepärast, et tundus lihtsalt nii raske ja traagiline ja uskumatu, kuidas saab kellegi elus juhtuda nii palju raskeid asju korraga," meenutas Mägi. "Samas on kõik mu dokfilmid olnud kuidagi surmaga seotud. Kas peategelane on filmi ajal ära surnud või ongi film rääkinud surmast."

Mägi sõnul vapustas teda filmi tegemise protsessi puhul, kui veidralt hakkab kogu süsteem suhtuma sellesse, kui noor ema on suremas. "Oliveril oli näiteks juhtum, kus lastekaitse käis nende kodus kontrollimas, kuidas Mari emana hakkama saab. Oliver rääkis meile, kuidas ta teises toas kuulis, kuidas emalt küsiti, et miks te tahate oma tütart tagasi, te olete nagunii suremas, kas te üldse jaksate last tõsta. Selle peale jooksis Oliver teisest toast ja ütles, et ärge alandage mu ema. Sellised veidrad asjad, millega laps ei peaks kokku puutuma ja veel vähem peaks lastekaitse selliseid asju ühe ema käest üldse küsima."

Noore ema surmaga ei osata ametkondades toime tulla

"Kas siis kui ema või isa saab surmava diagnoosi ja ei jõua enam oma last tõsta, peaks tähendama, et ta peaks oma lapsest eemale hoidma?" küsis Mägi. "See oli väga võigas. Oliver räägib ka filmis, et ta emale öeldi kohtus, et tema surm on ainult formaalsuse küsimus. Seal ikka oli väga võikaid asju, mis tulid esile, sest ei osata toime tulla olukorraga, kui on kaks asja korraga. Ema, kes nagunii ära sureb ja kelle viimane soov on oma last näha. Tunduks justkui lihtsam, et anna alla, sa sured nagunii ära, ärme hakkame last siia vahele segama."

Mägi sõnul oli õnneks ka lastekaitsjaid, kes Mari väga toetasid, sest ta siiski sai enne surma oma tütrega kokku ja temaga koos olla, aga seal oli ka väga ebainimlikke asju. "Eriti noorte laste emade puhul arvatakse, et ta peaks surema kuskil eemal, et lapsed temaga jumala eest kokku ei puutuks. Lapsed justkui ei tohiks seda näha," ütles Mägi. "Aga samas kui see on nende ema, see on laste elu osa, see on paratamatu käik nende elus, siis ma arvan, et on ema ja laste õigus need viimased hetked koos olla."

Filmi puhul üllatas Mägi ka see, et Mari valis tee ja selgitas lastele oma surma, kuidas nad kõik pärast surma koos on ja et ta on alati neile toeks. "Alguses tundus, et kas lapsed ikka saavad sellest aru ja kas selline lähenemine toimib, aga kui Mari oli meie hulgast lahkunud, siis nägin, et tema oskus oma lapsi iseenda surmaks ette valmistada oli hämmastav, et ta päriselt tuligi sellega toime."

Uutest projektidest rääkides ütles Mägi, et andis filmiinstituuti sisse taotluse "Libahundi" täispikaks mängufilmiks. "Siis on mul veel üks film, mis räägib isa ja poja suhtest ning samuti tahaks teha Mehis Heinsaare raamatu "Kadunud hõim" ainetel täispika mängufilmi."

Toimetaja: Annika Remmel

Allikas: R2 "Pulss", intervjueeris Robin Juhkental

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: