X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Sten-Olle Moldau: julgen alles nüüd öelda enda kohta muusik ja helilooja

Foto: Greta Roosaar

Sten-Olle Moldau rääkis saates "Heli nälg", et tema suurim unistus on seotud tantsupeoga, oma esimese bändikogemuse sai ta metal-bändis karjujana ning sellestki, et alles nüüd julgeb ta ennast nimetada muusikuks ja heliloojaks.

"Minu nime saamise lugu on päris põnev," meenutas Sten-Olle Moldau. "Vanemad tahtsid mulle kindlasti panna kaht rootsi päritolu nime, aga ei suutnud otsustada, kumb võiks jääda. Nõuka ajal ei lubatud kahte eesnime panna. Isa ütles siis ametnikule, et kirjutage Sten Olle kokku. Kui ta sünnitunnistuse kätte sai, tõmbas ta ise pastakaga nimede vahele sidekriipsu ja läks paberiga järgmisesse ametkonda, justkui oleks sellise nime panemiseks loa saanud."

"Olen elanud Tallinnas, Londonis, Antslas ja sain mujal elades aru, miks mulle kõige rohkem meeldib sünnilinnas Raplas," ütles Moldau. "Mul on läinud päris pikka aega, et julgeda öelda enda kohta helilooja ja muusik. Ma väga kardan neid sõnu, sest mulle tundub, et need on inimesed, kes kõnnivad pilvedel ja saavad taevast võimsaid inspiratsioonilahmakaid. Kui ma reaalselt vaatan, millega ma praegu ennast ära elatan, siis see ongi helilooming. Aga selle mõistmiseni jõudmine on võtnud kümme aastat aega. Nüüd võingi öelda, et olen oma muusikuteekonna alguses."

Moldau sõnul on tal üks suur ja väga selge eesmärk. "Unistan sellest, et ühe minu kirjutatud laulu järgi tantsitakse tantsupeol."

Moldau on pidanud paljusid erinevaid ameteid. "Olen olnud hotelli administraator, kelner, helindaja, kes kaableid veab, pikalt töötasin reklaamiagentuuris."

"Muusikakooli astusin ise, läksin lihtsalt sõpradega kaasa, mingit vanemate poolset surumist muusikuks ei olnud. Emale ütlesin lihtsalt, et nüüd pead korra kuus maksma hakkama ja mina hakkan trumme õppima," meenutas Moldau. "Aga koolis oli selline jant, et meie löökpilliõpetaja alustas ksülofonist ja õpetas mulle kolm aastat ksülofoni. Lõpuks sai mul trummide vaatamisest jaks otsa ja ma tulin ära. Edasi läksin kitarri õppima ja see õpe osutus edukamaks valikuks."

"Otsa kooli ma laulmise erialale sisse ei saanud," tõdes ta. "Ma ei ole suurepärane vokalist ja seepärast olen pidanud rõhuma teistele asjadele nagu näiteks laulusõnadele, sisule ja arranžeeringule."

"Üheksandas klassis hakkasime bändi tegema," meenutas Moldau. "Algul kutsuti mind bändi kitarristiks, aga kuna metal-bändi kitarristi minust ei saanud, siis olin bändis karjuja. Iga kontsert karjusin oma hääle täiesti ribadeks. Selles bändis hakkasin ka inglise keelseid sõnu kirjutama, noore mehe maailmavalu peegeldus sealt vastu. Siis tegime indie-bändi, kus pidin reaalselt laule hakkama kirjutama. Seda tegin eesti keeles tänu Vaiko Epliku eestikeelsetele sooloalbumitele. Vaiko oli ka see, kes ütles, et ega keegi Londonist, Saksamaalt ega Austraaliast ei hakka eesti keeles lugusid tegema. Kui pead eesti keelest lugu, siis on see meie püha kohus. Eesti keel on ju nii võimekas, täis mänguruumi, lahe ja lahtine keel."

"Alles 26-aastasaselt sain päriselt aru, et muusika tegemise eest saab raha," ütles Moldau. "Mulle kogu aeg tundus, et see on tore hobi ja ma siiani ei pea stuudios muusika loomist tööks, see on lihtsalt väga meeldiv tegevus."

Toimetaja: Annika Remmel

Allikas: "Heli nälg", intervjueeris Andres Oja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: