Klaudia Tiitsmaa: maailma üks suuremaid pidureid on solvumine ja mossitamine
Ugala teatri näitleja Klaudia Tiitsmaa hinnangul raiskavad inimesed liiga palju aega solvumisele ja mossitamisele. Tema peab vanemaks olemise üheks väljakutseks õpetada oma lapsi mitte taolistele tegevustele aega raiskama.
"See on tohutu ajaraiskamine, eeskätt inimese enda aja, aga kahjuks reeglina ka kellegi teise. Minu väga suur missioon on see, kuidas anda oma lastele kätte võimalikult palju rekvisiite, et nad oskaksid ennast solvumisest ja mossitamisest hoida. Sest elu on nii lühike, et seda selle peale raisata," selgitas Tiitsmaa Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." üht oma kreedot emana.
Naine tõdes, et on solvumisi ja mossitamisi elus palju pealt näinud ning nentis, et sageli esineb seda varjatud kujul. Klaudia jutustas, et tema vanemad on õpetanud teda jälgima detaile: "Vanemad on mind suunanud vaatama inimeste silmi ja sealt tuleb detailnägemine – see, mis seal taga on."
"Tal on detailide peale hästi tihe see vaatamine," sekkus Klaudiaga saatesse tulnud isa Margus Tiitsmaa, kunstnikunimega Sorge. Ta lisas, et ka inimesest portreed tehes tuleb osata mõelda end tema sisse ning seda saab kõige paremini teha inimese silmade jälgimisega.
Vanemad kui tormine meri
Klaudia sõnul on vanemad teda meeletult inspireerinud, näiteks õpetanud oma eeskujuga elus olemise tunnet, samuti ei varjanud nad lapse eest tülisid.
"Mul tuleb pilt silme ette – suur laev tormisel merel," alustas Klaudia vastamist palvele kirjeldada oma vanemaid koduses olukorras. "Ema on suur laev, isa tormine meri. Aga nad sobivad kokku, sest miskipärast maalitakse kogu aeg tormi sees olevaid laevu. See on ilmselt keeruline, aga see on äge. Nad täiendavad teineteist, tahavad nad seda või mitte."
Klaudia peab oluliseks, et ta kuulis ja nägi lapsepõlves vanemate vaidlemisi ja tülisid pealt ning ta ei soovi neid asju peita ka enda laste eest: "Mul on uskumus, et ka seda peab nägema – see on elu, see on päris," kirjeldas ta. Samuti ei varjanud vanemad Klaudia eest õrnushetki: "Mulle meeldis, kui nad kallistasid ja musi tegid."
Näitleja meenutas, kuidas vanemad teda kogu aeg elama suunasid. "Emme, mul on igav, mis ma teha saaksin – mine õue ja kogu mälestusi," tõi ta näite ning rääkis, et tal on randmel lausa kirjas "ma elan" ning arvas, et tema vanematel võiks see väljend olla suisa kolmandaks nimeks perekonnanime järel. "Ja seda elus olemise tunnet tahan ma ka oma lastele."
Näitering tõi vabanemise
Ugalas töötav Klaudia armastab koduteatrit meeletult, nimetades seda oma teiseks koduks ja Eesti kõige ägedamaks teatriks. Ta kirjeldas vabanemise tunnet, kui hakkas pärast gümnaasiumi käima näiteringis, sest enne seda oli kooliaeg raske. Juba esimeses klassis ütles õpetaja talle, et klassi ta ei lõpeta. Nii siiski ei läinud, kuid rusuv tunne jäi lapsele sisse, aga ta leidis rõõmu värvilistest pliiatsitest.
"Kooliaeg oli täielik turba söömine... See oli väga raske, ma ei olnud väga helge peaga nendes ainetes, mida õpetati ja mis polnud seotud kunstiga. Ma olin tark ainult siis, kui käes oli pliiats või tegime näiteringi," nentis Klaudia, kes kõikvõimalikel hetkil joonistas, ka matemaatikatunnis.
Ta tunnistas, et oli väga kurb, et ta halvasti õppis: "See rusus mind meeletult. Mul olid küll oma sõbrad, kellega oli tore ja ma polnud kiusatud, aga ma polnud ka klassi kõige lahedam tüdruk. Hinded ikkagi lugesid."
Pärast gümnaasiumi, enne kultuuriakadeemias näitlemise õppimist, tegi Klaudia kaasa näiteringis: "See oli mu vabadus, minu ruupor maailma: joonistamine ja näitlemine."
Isa kui teatrietendus
Klaudia isa Margust ei üllata, et kunstnikest vanemate tütar näitlejaks sai, kuigi tema sõnul oleks Klaudia võinud sama vabalt ka kunstiülikooli minna.
"Käsi on tal ju väga priima ja fotosilm ka, kuid näitlemine on enam-vähem loomulik kulg," sõnas Margus ja viitas, et Klaudia emal, nukukunstnik Resa Tiitsmaal oli kunagi unistus näitlejaks saada ja on isegi lavastanud, näidelnud ja näiteringi juhtinud.
Klaudia ütles omakorda, et tema isas on väga palju teatraalsust. "Ta justkui ongi nagu elav teatrietendus," muigas Klaudia, kes on alati nautinud isa, kunstnik Sorge performance`id.
Esialgu ei mõistnud Klaudia küll, miks isa performance`id tähendavad, et kõik peavad alasti olema, kuid pärast isa selgitust tundub see loogiline, sest "inimese kõige õigem ülikond on aadamaülikond".
Margus selgitas, et alasti inimese liikumine on kõige dünaamilisem, sest iga väike detail hakkab sellisel juhul tööle, iga näpuliigutus. Sorge performance`id on küll esile kutsunud midagi, mille peale kunstnik ei tulnudki – nimelt näevad mõned inimesed selles erootikat või lausa pornot. "Siis palusin politseid, et nad turvaksid (sündmust), et igasugu tolad ei tuleks sinna vahele," naeris ta.
"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.
Toimetaja: Laura Raudnagel, intervjueeris Sten Teppan