"Me pole laiali läinud, aga me ei pea jätkuvalt mängima kogu aeg. See kamp püsib meie mälestustes, meie elus kogu aeg edasi," sõnas Ivo Linna. Raamatu vahele saadud lood toovad bändi aktiivse aja Linna sõnul elavalt meelde.

Omi vanu laule Linna sõnul häbenema ei pea. "Korralikud salvestused, head tekstid ja erakordselt musikaalne saade," märkis ta. Harry Kõrvits oma bändikaaslasega aga ei nõustunud. "Kõik ei ole õnnestunud, ma pole kunagi rahul," sõnas ta.

Tohutuid riide bändimehed ei mäleta. "Kuskil proovides natuke nagistad – selle koha võiks nii mängida, ei ma arvan nii – sellised asju on ikka," sõnas Linna. "Et oleks totaalset põhimõttelist erinevust, et seda pole olnud," nõustus Tiit Kõrvits.

"Me oleme Iffiga poksinud küll – mingi telefilmi tegemine. Mina vist lendasin põrandale. Poksiringis filmiti seda, aga see peale ei jäänud," meenutas Harry Kõrvits.

Kõige tähelepanuväärsemaks esinemiseks peavad mehed 1989. aasta käiku Kaivopuisto festivalile Soome, kus satuti lava jagama festivali peaesineja Ameerika rockabilly pundi Stray Catsiga. "Meil oli leping mängida Metropoli klubis õhtul tantsuks rahvale, nagu järelpidu. Ja Stray Cats tuli sinna, nad tulid meiega koos lavale, me jämmisime koos, siis tuli vaheaeg, klubi köögis vennastusime," rääkis Linna.

Pärast vaheaega mängiti üheskoos edasi. "Ma ei ole sellist ühist tegevust näinud: Tiit ja Setzer vaatasid üksteise näppude liikumist kitarri kaelal ja nad mängisid täpselt sama asja. Seda pole võimalik ette planeerida, see tuleb väga harva niuke asi välja," meenutas Linna, kes sai Brian Setzerilt kingituseks ka tema rubiiniga vöö, mis aga Linna suureks kurvastuseks samal õhtul klubi garderoobist ära varastati.