X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Peep Vain: ma ei pagenud surma eest kuhugi, lasin kogu valu endast läbi

Foto: Piret Kooli/ERR

"Päevatee" saates rääkis Peep Vain raskest ajast, mil tema pere hoolitses Alzheimerit põdeva isa eest ning tunnistas ausalt, et erinevalt pere naistest ei tulnud tema sellega väga hästi toime. Vain meenutas ka hetke, mil mõistis selgelt, et tema vanemad on surelikud ning jagas kogemusi, kuidas mitmekordse leinaga toime tulla.

"Õde oli minust palju mehisem ja tublim, samuti mu ema, kes elas isaga tema viimasel eluaastal hooldekodus ühes toas," meenutas koolitaja Peep Vain keerulist aega, mil tema pere hoolitses Alzheimerit põdeva isa eest. "Mina ei tulnud sellega nii hästi toime kui nemad. Kõige raskem oli siis, kui poolteist aastat enne isa surma opereeriti emal gangreeni hirmus pool jalga ning ta pidi olema haiglas ning meie õega hoolitsesime siis isa eest, kes elas sel ajal meie lapsepõlvekodus. On ehk imelik nii öelda, aga Alzheimer on tõbi, mille kätte inimesed reaalselt ära surevad."

Vain kinnitas selle diagnoosi saanud inimeste üht ühist joont, milleks on kurjaks muutumine. "Isa oli ka eluajal suhteliselt impulsiivne, vahel plahvatusliku vihaga, porisev ja tõredam, aga kõik see võimendus haiguse ajal veelgi."

Ta paneb inimestele südamele, et selle haiguse põdejaid ei tohi proovile panna nagu tema seda tegi. "No et ütle mis mu nimi on, kas tead, kes ma olen," toob Vain näite. "See alandab neid ja inimene läheb hoopis lukku, sest tegelikult ta ei oska sellele küsimusele vastata, kuigi teeb näo nagu oskaks."

Isa viimastest elukuudest meenutab Vain, et kõik, mida ta teha sai, oli hoida isal käest ja paitada pead. "Püüdsin kergusega sellest olukorrast üle olla. Õnneks olin kuskilt kuulnud, et Alzheimeri diagnoosiga inimestele mõjub hästi, kui lasta neil kuulata nooruspõlve lemmikmuusikat. Tegin vanemate noorusaja lemmikmuusikaga playlistid, mida siis koos kuulasime," oli Vain õnnelik, et sai mingil moel siiski isale sel raskel ajal rõõmu tuua. "Ja see tõesti töötas. See meeldis isale ja pani jalagi tatsuma."

Küsimusele, kuidas ta kõike seda jaksas, vastab Vain ausalt, et ei jaksanudki. "Ma ei suutnud hooldekodus pikalt olla, teoorias tahtsin olla kaks-kolm tundi, aga tegelikult suutsin olla vaid tunni. Oma lapselt sain selle eest pragada. Aga vahel tuleb jõud sellest, et sul pole muud valikut. Võtad selle, mis on ja teed nii hästi kui suudad," ütles Vain.

Vainul on selgelt meeles hetk, mil temani jõudis ilmeksimatult arusaam oma vanemate surelikkusest. "Üksteist aastat varem oli isal kõhunäärmekasvaja operatsioon," meenutas ta. "Olin siis 44-aastane, operatsioon läks hästi, aga ta oli haiguse ajal kõvasti alla võtnud ning tema haigevoodi kõrval istudes jõudis mu oma vanemate surelikkus esimest korda täie selgusega kohale. See oli minu wake-up call. Tekkis sügavam huvi oma päritolu ja esivanemate vastu. Hakkasin vanematega igasuguseid jutte rääkima. Mäletan, et olin sellega oma pereliikmetele isegi vahel tüütu. Nii et ma olen õnnelik, et minu jutud isaga said räägitud veel siis, kui tal mõistus peas oli. Mul ei jäänud mitte midagi kripeldama."

Vainu sõnul õppis ta isa haiguse ajal nägema kaht olulist seost. "Esiteks keha ja vaimu vaheline seos. Kui inimene kehaliselt hääbub, võib see põhjustada ka vaimset hääbumist. See oli mulle väga tugev motivaator ja ma teen nüüd ise kõik, mida vähegi suudan, et toetada oma füüsilist vormi ja olla kehaliselt oma elu lõpuni nii heas vormis kui võimalik."

"Teine seos on Alzheimeri varaste märkide märkamine, mida ei tohi ignoreerida," ütles Vain. "Näiteks kui inimene muutub järjest abitumaks, ei saa enam hästi pangaülekannete tegemisega hakkama, kuigi varasemalt on kogu aeg saanud, siis ära tee kohe tema eest ära, vaid hakka mõtlema, mida see võib tähendada. Ma oskan nüüd paremini märgata, et astuda samme abi saamiseks. Kõige olulisem on enda juures märgata kohti, mis vajavad tähelepanu, et iseenda ees peitust ei mängiks."

Rasked kogemused on aidanud Vainul mõista paremini surma ning seda mitte kartma, vastupidi, leinamisel on vaja end surmaga nii lähedalt kokku lasta kui võimalik. Vainul on tulnud lühikese aja jooksul hakkama saada nii parima sõbra kui isa kaotusega.

"Mulle tuli pähe üks tegu, tänu millele suutsin leinaprotsessist läbi käia," meenutas Vain. "Mul õnnestus matusebüroo omanikuga kokku leppida, et sain kaks päeva enne isa matuseid üheksa tundi tavandimajas oma isa surnukeha kõrval istuda ja samuti võtsin olulise rolli isa matuste korraldamisel. Arvan, et see aitas mind palju, sest ma ei pagenud surma eest kuhugi, lasin kogu valu endasse ja endast läbi. Ei tohi karta, tasub julgeda."

"Oma sõpra leinates sõitsin Balile, kus toimusid sõbra matused ja olin seal kokku pea 12 päeva. Enne matuseid istusime sõbra perega koos, matus ise toimus kohalike kommete järgi terve päev ja lõppes suure peoga. Pärast matusetseremooniat olime veel sõbra lähedastega koos ning lõpuks veetsin hotellis kolm päeva täiesti üksi. Julgen öelda, et kui oled nii intensiivselt leinanud, toob see kiiremini kerguse," meenutas Vain.

Vainu meelest on väga oluline ka lahkunu meenutamine, tema pärast kokku tulemine, olgu siis sünni- või surmapäeval ning tema kohta juttude rääkimine. "Sellega tähistame tema elu," lisas Vain.

Toimetaja: Annika Remmel

Allikas: "Päevatee", intervjueeris Piret Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: