Võrreldes tavalise oravaga, keda võib ka linnapildis kohata, on lendorava leidmine omaette ülesanne. "Kuna tegemist on esimese kategooria kaitsealuse liigiga, siis tema elupaiku kusagil ei avaldata," ütles Mikussaar ja lisas, et tuleb lihtsalt teada, kus konkreetne pesa asub.

Lihtsalt metsas jalutades on kõige parem tõenäosus armsa punnsilmaga kohtumiseks Ida-Virumaa metsades. Mikussaar üritas teda ka varem oma peaga üles leida, aga ei õnnestunud.

Kuna lendorav on öise eluviisiga loom, siis sellepärast ei teata siiani temast kuigi palju. "Nüüd viimase kümne aastaga on teadus ja tehnika arenenud sinnamaale, et teda on saadud jälgida öösiti, tehtud telemeetrilisi uuringuid," ütles Mikussaar.

Päeval tuleb loom välja vaid erandjuhtudel, kui emasloom on näiteks kevadel tiine. "Lendorav on ju taimetoitlane. Sellisel juhul ei vea tea ööga otsitud toiduga tervet päeva välja. Siis ta peabki keskpäeva paiku käima n-ö asjal ja ka söömas," selgitas Mikussaar.

Kuigi lendorav siiski liugleb, mitte ei lenda, on tegu omaette vaatepildiga. "Kui seda näha, siis ikkagi meenutab väga korraliku lendu, sest tegu on väga osavaga piloodiga, kes oskab oma keha juhtida," tõdes Mikussaar.

Talvisel ajal lendorav ei maga. "Siis on tal elu palju lihtsam, sest on väga pikk aeg pimedat, millal ta saab väljas käia ja ei ole probleemi."

Kuna tegemist on närilisega, kes on saakloom, siis teda kimbutavad metsnugis ja händkakk. Seetõttu on keskmise lendorava eluiga alla aasta. "Enamus noorloomi süüakse ära," nentis Mikussaar.