"Kolahoov on vaba mänguala, mis on mõeldud kooliealistele lastele ja kus lapsed saavad ise luua oma mänguruumi," ütles MTÜ Lapsed Õue eestvedaja Leene Korp. "Mänguväljakust erineb see sellega, et mänguväljakule ei saa enam teisi elemente külge kruvida, see on valmis asi. Kolahoov põhineb Inglismaalt aastakümneid tagasi alguse saanud kontseptsioonil, mille oluliseks osaks on vaba mängu elemendid ehk vahendid ehk kola. Midagi, mida saab võtta ja mujale panna. Lumi on näiteks üks väga tänuväärne avatud vahend."

"Turvalisus on oluline teema. Kui mänguväljakul on kõik väga turvaline ja sertifitseeritud, siis kolahoovis ennetab laps ise oma riske," ütles maastikuarhitekt Kristin Leis. "Lapse ülesanne on õppida kolahoovis liikuma nii, et ta paneb ennast ise tähele. Ta peab ise aru saama, kas ta suudab täna sinna üles kõrgele ronida või tegelikult veel ei suuda. Turvalisus on sageli vanemate peas olev mure, et kas see keskkond võimaldab lapsel turvaliselt käituda, aga meie näeme seda teistpidi – kas laps suudab ise teha oma turvalisust puudutavaid otsuseid."

"Lapsi tuleb usaldada, sest nad ise ka ei taha endale viga teha," lisas Korp. "Aga laps peab saama ruumi katsetada."

"Mänguväljakud on liiga üksluised, liiga valmis," ütles Leis. "Nad annavad sageli juba kindla mängu ette ära ja lapse fantaasia jääb paljuski kasutamata. Kolahoov on täiesti laste endi tehtud ning meelitab ka vanemaid lapsi looma ja mängima ning oma aega sisukalt veetma. Mänguväljaku loovad enamasti täiskasvanud."

"Laste elus on sageli puudu sellised tegevused, mille üle nad saavad ise vabalt otsustada," näeb Leis suurt murekohta. "Enamik laste päevi on täpselt ette planeeritud, kool, huviringid."

"Kola oleme igalt poolt kokku küsinud, inimesed ise toovad meile," rääkis Kristina Leis. "Tegime lastele, kes kolahoovi tulid, ettepaneku võtta kodust midagi kaasa, mida endal enam vaja pole, aga siin hoovis kulub ära. Sõna "kola" tegelikult ei avagi tähendust lõpuni ära, sest see on midagi, mille alla käib nii ehitusmaterjal kui õunapabul."

Näiteks üks avatud vahend, mida lapsed hoovis väga aktiivselt kasutasid, olid õunapabulad.

"Puit materjalina on väga tähtis, seda saab igale poole hästi kinnitada. Kanalisatsioonitorud on väga head, rattakummid inspireerivad, puidust kaablirulle saab veeretada või neist midagi ehitada," loetles Korp kola ehk avatud mängu vahendeid, mis hoovi kokku on toodud. "Vanadest vihmaveetorudest tehti renne, millest sai alla lasta vanu tennisepalle ja õunapabulaid ning pappkastidest ehitati pesasid ja koridore."

Leisi sõnul tahab mõni laps väga ehitada, aga mõni teine jälle minna teiste ehitatud maailma ning mängida seal oma väljamõeldud mängu. "Tihti mängitakse kolahoovis kulli, vahel ka sõda. Nende laste jaoks, kes tahavad omaette olla, on vaiksed tsoonid, saab näiteks võrkkiiges kiikuda."

Erinevalt mänguväljakutest on kolahoovis alati ka täiskasvanud, kes toetavad lapsi nende mängus, vajadusel lahendavad lastevahelisi konflikte ja jagavad plaastreid.

"Statsionaarne kolahoov asub praegu Tartus, Kreutzwaldi tänaval," ütles Leis. "Meil ongi praegu katsetuste aeg, kus otsime kohti, kuhu võiks kolahoovid luua. Meie arvates on ideaalne koht näiteks noortekeskuste lähedus või kooliõuel mõni piiratud ala. Loodame, et viie aasta pärast on igal lapsel võimalik oma kodu lähedal kolahoovis käia. Esimese kolahoovi avasime kaks aastat tagasi. Nüüdseks oleme väliskoolitajate toel saanud juurde hulga inimesi, kes oskavad ja tahavad lapsi kolahoovides toimetades toetada."