X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Raamatudebüüdi teinud Maian Kärmas: sage lavanärv sundis mind kirjutama

Maian-Anna Kärmas
Maian-Anna Kärmas Autor/allikas: ERR/ Ken Mürk

Novembris ilmus Maian Kärmase fantaasiarikas ja seikluslik lasteraamat "Manilundila", mis räägib tõsistel teemadel ka täiskasvanud lugejaga. ERR Menule antud intervjuus ütles Kärmas, et kirjutama sundis teda hirm esinemise ees.

"Raamatu esimese peatüki kirjutasin 12 aastat tagasi ja põhjus oli veider," meenutas Maian Kärmas. "Mul oli tähtis esinemine tulemas, ilmumas oli minu teine album "Õnneleid" ja ma pidin midagi ette võtma, et hakkama saada päevi vältava pabistamisega. Andsin siis endale käskluse, et hakka lihtsalt kirjutama. Ilma midagi mõtlema ilmusid paberile read: Emmi oli väike. Küll üheksa aastat juba, kuid..."

Väljakirjutamata loominguline energia ei ole hea

Aastate jooksul kasutas Kärmas pingete mahalaadimiseks kirjutamisvõimalust ikka ja jälle, kordagi mõtlemata, et kirjapandust võiks kunagi raamat saada. "Olin tol ajal väikese lapsega kodus ja lapse kõrvalt laule väga ei kirjuta. Loominguline energia, mis su sees on, muutub ühel hetkel aga lihtsalt millekski ebaterveks," meenutas Kärmas. "Ja kuna energia vajas lahendust, tegingi endaga kompromissi Emmi lood paberile panna."

"Kuna arvutit ei korista me ju kunagi, siis satud ikka-jälle kirjapandud tekstide otsa. Mitmed aastad hiljem lugesingi need üle ja sain aru, et see tüdruk mind enam niisama rahule ei jäta. Kaks aastat tagasi sõlmisin Emmiga juba konkreetse kokkuleppe, et kui ma ta ära kirjutan, siis jätku ta mind rahule," meenutas Kärmas aega, mil ta tundis, et nüüd on loo lõpuni kirjutamiseks õige hetk.

Lugu sai küll valmis, kuid päris rahule Emmi oma loojat ei jätnud. "Mina ju loo autorina tean, mis juhtus enne selle raamatu sündmusi ning mis saab pärast," vihjas ta kavalalt võimalusele, et "Manilundila" lood võiks kunagi ehk järjegi saada.

Kultuurisaade "OP" 23.11 Autor/allikas: Kairit Leibold / ERR

Laste arusaamisoskust ei tohi alahinnata

"Minu õnn ja rõõm oli see, et mul polnud mingit kohustust kirjutada," ütles Kärmas. "Keegi ei oodanud minult midagi ja mul endal polnud kinnisideed raamat välja anda. Nii istusingi lapsest ja tööst vabadel hetkedel kohvikutes ja kirjutasin. Mul ei olnud loomingulisi vaevu, tahtsin selle lihtsalt endast välja saada."

"Mäletan, et käsikiri tuli keeletoimetaja Krista Leppiksoni käest tagasi üleni punasena," muheles Kärmas. "Minu õnneks on Krista pragmaatiline inimene, vastupidiselt minule, kelle jaoks on keel nagu pehme savi, millest saab kõike vormida, ja sõnad nagu šokolaadikarp, kus erinevaid maitseid kokku võib kombineerida. Meil oli Kristaga tuliseid vaidlusi, näiteks teemal, kas väikesed lapsed ikka räägivad nii või kui lihtsaks peaks teksti tegema. Pika toimetamisprotsessi käigus hekseldasime läbi, kus peaks veidi tagasi tõmbuma, et mitte üle piiri minna, ja samas oli ka asju, millest ma polnud nõus loobuma. Leian, et me ei tohi lapsi alahinnata ega kahelda nende arusaamisoskuses."

Kärmas on ise kahe kultuuri piirimail üles kasvanud, tema poolatarist emal oli teistsugune sõnavara ja väljenduslaad. "Mäletan, et väiksena tuli ette olukordi, kus teised lapsed ütlesid, et nad ei saa aru, millest ma räägin," naerab Kärmas.

Kui vana lapsega võib rääkida valusatel teemadel?

"Olen oma raamatuga keerulises olukorras, sest seda ei ole lihtne tutvustada. Peategelane on küll üheksa-aastane tüdruk, kuid samas kõneleb see raamat paljudel otseselt täiskasvanuga seotud teemadel," tõdes Kärmas, kelle raamatust võib leida otseseid ja kaudseid vihjeid nii laste kui lastevanemate üksindusele, tõrjutusele, koolikiusamisele, sünnitusjärgsele depressioonile ning sellelegi, mis juhtub siis, kui me ei viitsi ega leia aega vastata lapse lõputuna näivatele küsimustele, ning eriti neile, mis puudutavad meie helli kohti.

"Kas kõik on hästi, kui laps on toidetud, kaetud, tal on soe kodu, sõber ja ta õpib koolis hästi?" küsis Kärmas. "Pealtnäha justkui oleks, aga võib ka juhtuda, et lapse side vanemaga on tegelikult katki, sest täiskasvanu tegeleb oma valuga. Emana olen kogenud, kui raske võib olla oma lapsega päriselt kokku saada. Raamatust tõukub väga oluline küsimus, millal on laps piisavalt vana, et rääkida temaga valusatel teemadel? Mina arvan, et õige tonaalsusega, last liigselt koormamata võib tundlikel teemadel rääkida juba väga väikese lapsega. Sest see, kas mina emana olen töökorras, mõjutab mu lapse heaolu ju väga otseselt."

Kärmase sõnul võib juba väga väike laps võtta suure koorma oma õlgadele, kui temaga ei räägita olulistest asjadest. Laps saab ju aru, kui peres on midagi viltu või keegi tunneb end halvasti. Lapse esimene mõte on, et kui ei räägita, järelikult olen olnud paha laps, äkki tegin midagi valesti.

"Kui suured inimesed vastuseid ei anna, hakkab laps ise vastuseid otsima ning ta ei pruugi teha seda sel moel, mis meile sobib. Kui lapsel muid vahendeid pole, läheb mõni laps ka fantaasiamaailma. Minu raamatus mängib peategelane Emmi fantaasiamaailmas alateadlikult läbi olukordi, mis toimuvad temaga "päris maailmas"."

Maian Kärmas Autor/allikas: Tanel Valdna

Raamat kui omamoodi kirjandusteraapia

Debüütromaani kirjutades rakendas Kärmas enesele teadmata kõige puhtamal kujul biblio- ehk kirjutamisteraapiat. Biblioteraapia võtted tuginevad arusaamale, et inimesed mõtestavad oma elu lugude kaudu, et pliiatsi ja paberiga saab pöörata saatust ja õppida enda kohta palju olulist ning uut. Kärmase raamatus on väga palju autobiograafilist, kuid seda äraspidisel moel.

"Üks kuulus kirjanik on öelnud, et kui inimene kirjutab autobiograafia, ei saa me tema kohta suurt midagi teada, kui loed aga tema kirjutatud romaani, on seal tegelikult kõik kirjas," arutles Kärmas. "Olen teinud seda alateadlikult, alles tagantjärele kirjapandut üle lugedes olen avastanud, et mõni tegelaskuju on kombineeritud kahest erinevast inimesest, et mõnda oma elus olulist seika olen fantaasiavõtmes kirjeldanud või mõne oma kogemuse päris detailselt lahti kirjutanud."

Mõned asjad on aga otse elust. Raamatus kirjeldatud kastanipuu, mis on Emmi ja ta parima sõbra hingeline pelgupaik, kasvab päriselus Nõmmel nende koduaias. "See oli puu, kuhu mu vend Mihkel ronis ja mida mina siis alt vargsi piidlesin. Rääkivate maalide idee olen arvatavasti saanud fotodest, mida oli meie majapidamises väga palju, sest isa töötas ERKI-s fotograafia õppejõu ja plakatistina. Seal veedetud ajal armusin kunsti."

"Mäletan lapsepõlvest sellist imelikku tundmust, et kui minu toa seinal on pilt, kus portreteeritav vaatab mulle otsa ning kellegi teise kodus on ka pilt meist, siis võime läbi selle inimese silmade piiluda teise inimese koju."

Käsikirja andis Kärmas esimesena lugeda oma emale. "Mu emal on tohutu lugemus. Kui tema hinnang oli heakskiitev, sain julgust juurde. Kolleeg Piret Kooli julgustas mind otse Krista Kaeraga ühendust võtma, nii see lumepall liikvele läks."

Sünnitusjärgne depressioon on meie ühiskonnas liiga vähe teadvustatud

Oma elu süngemat perioodi meenutades ütles Kärmas, et kuigi ta koges sünnitusjärgset masendust, oli tema õnn see, et ta sai kohe abi. "Õnneks sai mu pere minu olukorrast aru ja toetas mind ning õnneks suutsin ma ikkagi oma igapäevaelu ära hallata, laps oli hoitud, aga siiski oli see väga raske periood," tunnistas Kärmas.

"Märkasin enda ümber, et ühiskond ei toeta neid naisi, neid emasid süüdistatakse ja sildistatakse liiga palju. Kehvematel juhtudel koguni selleni välja, et naine on hull, võtame lapse ära, kooselud purunevad. Ei teata, et tegelikult on abi saamiseks kõik võimalused olemas. Me peame seda rohkem teadvustama ning ühiskonnas neid naisi palju rohkem märkama ja toetama."

"Olen aastaid ennast süüdistanud, et lasin seepärast tuulde kõige õrnemad kuud oma lapsega, aga nüüd tagantjärele sellest rääkides olen aru saanud, et tegelikult olid mu ootused iseendale lihtsalt nii hirmkõrged," ütles Kärmas.

"Armastasin oma last südamest, aga teadsin ka, et midagi on nagu puudu. Midagi on liiga vähe. Mäletan siiani seda hetke, olin selleks ajaks juba ravi saanud, kui ma järsku tundsin, et mulle tuli pahinal peale selline suur armumise tunne oma lapse vastu. Pärast seda tuli päike pilve tagant välja."

"Tuigutuled" jõuab uue koosseisuga 20 aastat hiljem taas publiku ette

Detsember on Kärmase jaoks rõõmu ja ootust täis kuu ka muusikalises mõttes. 20 aastat hiljem tuleb üheks õhtuks kokku vapustav kooslus muusikutest, kes taaselustavad laulud Kärmase esimeselt albumilt "Tuigutuled". Rasmus Puur, kes tegi lugudele uued seaded, nägi alguses kõvasti vaeva, et laulude looja ja nende esmaesitaja uuesti laulma meelitada, kuid Maian jäi endale kindlaks, et on aeg oma lapsed vabaks lasta.

"Minu lapsed on kasvanud suureks ja läksid nüüd ülikooli," muheles Kärmas, mõeldes oma nooruspõlves kirjutatud laulude taaselustamisele. "On suur rõõm, kui muusikud saavad neid laule laulda oma võtmes, enda moodi, et ei oleks painet teha nii, nagu keegi teine on kunagi teinud." Jazzkaare kontserdil astuvad lavale Liisi Koikson, Mari Jürjens ja Karmen Rõivassepp ning Ain Agan, Mihkel Mälgand, Paul Daniel ja VHK keelpilliorkester.

Igas kvartalis üks loominguline kriis

Peaaegu täisealiseks on saanud ka Kärmase teine lapsuke Raadio Tallinn, mida ta on loonud, toimetanud, kujundanud, suunanud ja armastanud kokku 17 aastat. "Igas kvartalis on mul üks kriis," naeris Kärmas. "On momente, kus ma lihtsalt väsin ära. Siis suhtlen kuulajatega, kes mulle on kirjutanud, uurin oma püsikuulajatelt, mida oleks vaja muuta ja teha, kas midagi on liiga palju või puudub hoopis, ja lähen jälle edasi. Võtan alati kõik kriitika vastu."

Maian Kärmas Autor/allikas: Ken Mürk

Ühiseid projekte vend Mihkliga ei ole

Vend Mihkliga on nad Maiani sõnul üsna erinevad. "Meie dünaamika on täiesti teistsugune," võrdles ta end neli aastat vanema vennaga, kes talle kogu lapsepõlve ja noorusaja suur eeskuju oli.

"Ta on nii võimekas, hea pingetaluvusega, eluterve sotsiaalse närviga, mina olen aeglasem, valinud leebema töö, ei talu pingeid nii hästi. Oleme sama puu kaks oksa, tema suur ja tugev, mina väike ja õrn. See, et me mõlemad ühte asutusse tööle oleme sattunud, on suur juhus. Mihkel jõudis telesse ammu enne mind, kui ta veel Eesti Ekspressis töötas, mind kutsus "Vikerhommikut" tegema Meelis Kompus." Ühiseid projekte pole õel-vennal kunagi olnud. "Teeme üheskoos eelkõige nalja," naeris Kärmas.

Pühad veedab suurima rõõmuga tööl

"Mina ei ole üldse pühadelemb," muheles Kärmas, kes võib ennast täiesti vabatahtlikult jõululaupäevaks ja aastavahetuseks tööle pakkuda. "Aga mulle väga meeldib kingitusi teha ja tohutult just kinke pakkida. Mul hakkavad siis alati käed õnnest värisema."

Ka päkapikud on nende kodus vägagi teema, kuigi päkapikkude usaldusväärsuse üle 11-aastase pojaga enam kaubelda pole vaja. "Aga vahele ei tohi jääda, kui midagi saapasse poetama lähed, see on küll väga tähtis. Toredust ja rõõmu peab elus olema. Lapsele peab looma sooja kodutunde," on Kärmas eeskuju võtnud oma lapsepõlvekodust.

Loominguline töö on parim ravim küünilisuse vastu

"Enamik häid asju on minuni jõudnud läbi teiste inimeste," tunnistas Kärmas. "Meelis Kompus kutsus mind raadiosse ja tantsupeo projektis kaasa lööma, Evelin Samueli õhutusel hakkasin teistele laulusõnu kirjutama, Ain Agan meelitas mind džässi juurde," loetles Kärmas armsaid inimesi enda ümber. "Mina olen töösipelgas, näita mulle ainult rada ette ja olen hea meelega töökas mutrike suures õlitatud masinavärgis, aga ise ma juht olla ei taha."

"Olen alati olnud seda meelt, et loominguline töö on parim ravim küünilisuse vastu," avaldas Kärmas. "Ja veel olen avastanud, et loomingu kaudu saan ma ikka ja jälle võimaluse inimestesse armuda. Satun kuidagiviisi mõnda meeskonda ja avastan jälle, kui palju andekaid ja armsaid inimesi maailmas on. Lahkarvamuste abil õpid suhtlemiskunsti, vahel pead oma ego alla suruma, et sündida saaks midagi suurt ja lõbusasti arutledes vaidled end toredate inimestega sõpradeks."

Uuel aastal ilmub uus album

Saladuskatte all ütles Kärmas, et uuel aastal on oodata uut albumit. "Minu 2014. aastal ilmunud albumile "Sõnalõimijad" tuleb järg," rõõmustas ta kõiki oma fänne. "Oleme seda koos Andre Maakeri ja Ain Aganiga juba päris pikalt küpsetanud ning Sten-Olle Moldau stuudios salvestamas käinud. Sel albumil on rõhk suurepärastel luuletekstidel ehk kuidas viisistada erinevatest põlvkondadest pärit luuletajate luulet, nagu Maria Under, Kai Aareleid, Adam Cullen, Øyvind Rangøy, Veronika Kivisilla või Lauri Teder."

Maian Kärmas bändiga Autor/allikas: Pressimaterjalid
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: