X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Eeva Park: mu lapsepõlv oli õnnelik, aga see kestis ainult viis aastat

Foto: Sten Teppan/ERR

Kirjanik Eeva Park jutustas Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...", kuidas ta vanemad pidasid nõukogude ajal maha skandaalse ja laialdast tähelepanu pälvinud kohtulahingu ja võitluse laste nimel, kust ei puudunud lapserööv ja tagaajamine. Lugu, kus suurest armastusest sai suur vihkamine, kirjeldas Park.

"Minu lapsepõlv oli õnnelik, aga see kestis ainult viis aastat – sellest peale tundsin end nagu kodutu koer," tõdes Eeva Park, kes sündis kirjanike Aadu Hindi ja Minni Nurme perekonda.

Oma esimestest mälestustest kõneldes nimetas Eeva Park isa: "Istusin alati isa kukil. See oli minu koht perekonnas, nagu mulle reserveeritud. Isa juuksed olid suured ja tugevad, panin nendesse oma käed. Olin kõige noorem ja minust tuligi isa lemmik väiksena."

Eeva ei mäleta, et keegi peale isa teda kandnud oleks. Lapsi oli peres viis ning Eeva sõnul oli nende kodu kui avatud maja, kus liikus palju rahvast, ka naabrilapsi, kes nende juures mängisid. Eeva kui kõige noorem jooksis vanemate laste sabas. Kui pahandust tehti, rivistati lapsed üles ja karistati kõiki: "Sest kes see jõudis süüdlast välja selgitada." Ta mäletab, et karistust oodata oli palju hullem kui karistust saada, kuigi karistus tuli vitsaga, nagu siis käis.

Kui Eeva oli viieaastane, lahkus ema koos lastega isa juurest. "Kõige hullem oli kodust ilma jäämine, seda ei saa sa kohe aru, et jääd isast ilma, aga kodust ilmajäämine on, ma usun, kõikidele lastele väga-väga karm," rääkis Eeva ja jätkas:" mäletan, kuidas me kolisime. Isa oli kodust ära ja ema viis meid elama Pääskülla, jääkülma majja, kus elu muutus tundmatuseni ja kus kunagi kodu ei tekkinudki."

Tagaajamine ja lapseröövid

Kuna Eeva vanemad olid tuntud inimesed, pälvis mitu aastat kestnud lahutus laia tähelepanu. "Väga kuulus lahutus, mis tollel ajal kajas vähemasti kogu Tallinnas vastu," on Eeval meeles ning ta tõi näite Kivimäe avalikust saunast, kus ta seisis, šampoon peas, duši all ja pidi kuulama, kuidas kogu saun tema vanemate lahutust halastamatult klatšis.

"Isa võitles, et lapsi endale saada, aga jäi kohtunike meelest ikkagi abielulahutuses nii palju süüdi, et kõik lapsed määrati emale. Ja see lõppes sellega, et ta varastas meid poole aasta pärast ära. Ja siis ma ei näinud ema üle aasta," sõnas Eeva ja kirjeldas, kuidas ta õdede-vendadega Hiiu pargis mängis ning isa, kes oli ostnud Pobeda, tuli koos autojuhiga nende juurde, meelitades lapsi martsipaniga.

"Suuremad teadsid, et midagi on valesti ja jooksid eemale, mu vend Aadu läks kohe autosse ja vedas mind ka. Pisteti martsipanijänes pihku ja kui me ära sõitsime, olid mul jänesekõrvad suus. Sellest peale ei ole ma enam martsipani söönud. Need kõrvadki sülitasin mingil hetkel välja, kui sain aru, et midagi on teisiti," kirjeldas Eeva dramaatilist situatsiooni.

Kuna ema oli samuti parki jõudnud, algas filmilik tagaajamine. "Kui jõudsime Piritale, vaatasin taga-aknast välja ja nägin, et ema oli autoga meie taga. Kihutati edasi."

Kõige halvem laps ja võidukarikas

Isa Aadu viis kaks nooremat last tuttava juurde Saaremaale. Isaga elati poolteist aastat, misjärel ema Minni varastas ühe lapse – Eeva – jälle tagasi. Noorem vend jäi isaga.

"Nii et ma olin niisugune, kuidas öelda, võidukarikas, mida jaotati omavahel," nentis Eeva, kel oli edaspidi isaga pistmist üha vähem. "Isa tõmbas kriipsu peale sellele. Lapsele tundub mingil hetkel lihtsalt põnev – ma ei taibanud selle lõplikkust."

Edasine elu ei kulgenud Eeval emaga lihtsalt. Kui Eeva küsis, miks ema ta enda juurde tõi ning väljendas, et tal ei ole tore ega hea, teatas ema, et Eeva oleks oma isa juures kasvanud võimatuks inimeseks. "Sa olid juba kuulus kui kõige halvem laps Tallinnas," vahendas Eeva ema sõnu ja arutles, et ta oli ema jaoks päästeaktsioon, et temast ei tuleks hirmsat inimest.

Põhjusena, miks tema vanemate suurest armastusest vihkamine sai, tõi Eeva välja, et oluline roll oli Stalini ajal: "Minu ema tehti n-ö kodanlikuks natsiks, aga mu isa oli ju kommunist."

Eeva sõnul oli tema lapsepõlves kõige hullem huvipuudus, ta rääkis, kuidas koolis ei käidud tema esinemisi kunagi kuulamas. "Mu ema ütles mulle üsna varakult, et sinu elu on sinu enda kätes, sinu enda teha, mina sinu eest vastutada ei saa."

Ajaga on Eeva suutnud õppida ema mõistma ning ütleb, et ta oli selliseks loodud. Isa suhtes tunneb ta praegu kaastunnet. Eeva on karmist lapsepõlvest läbi tulnud ning usub, et lapsepõlv ongi paljudele raske. "Aga ei tasu sinna kurbusesse püsima jääda," lausus ta ning lisas, et tema jaoks on see kõik olnud inspireeriv ja huvitav osa elust, mida ta on kasutanud oma loomingus.

Eeva kinnitas, et on elult saanud palju rohkem kui ootas ning nimetab lapsepõlvetraumade ravijaks oma abikaasat, kellega kohtus 11. klassis ja on siiani õnnelikult koos.

Armastust tekib juurde

Eevaga saatesse tulnud tütar Minni-Triin Park on nime saanud Eeva ema järgi. Minni-Triin tõdes, et nimi on tema elus olulist rolli mänginud ning ta tunneb seeläbi sidet vanaemaga, kellega temal olid ilusad mälestused. Tema ema keeruline minevik on Minni-Triinu sõnul olnud nende peres alati tunnetatav element.

"Aga alati on olnud väga selgelt tunda, kui palju minu vanemad pingutavad, et meie peres oleks teistmoodi," ütles Minni-Triin ja rääkis, et tema jaoks on huvitav mõelda, kuivõrd mitte mustvalge on elu.

"Emotsioon, mis mulle sellest tornaadost on jäänud, on see, et võib-olla käibki suure armastusega kaasas selline tugev teine poolus. /--/ Tegelikult on lohutav, et inimestel on päris elud ja päriselt olukordi, mida ei saa kuidagi üheselt paika panna."

Eeva Park, kes on kolme tütre ema, peab kõige olulisemaks, et tema lapsed saaksid omavahel läbi ja oleksid üksteisele toeks. Sama usub ka tütar Minni-Triin: "Tegelik varandus, mille lapsed saavad, on see, et nad jäävad lähedasteks, on toeks - see on fantastiline vundament eluks. Olen oma lastele alati rõhutanud, et armastus ei ole selline ressurss, mis otsa saaks. Pigem tekib armastust juurde."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.

Toimetaja: Laura Raudnagel

Allikas: "Käbi ei kuku...", intervjueeris Sten Teppan

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: