"REM-uni ehk unenägude uni on üldiselt hommiku poole inimese unestruktuuris. Seal see REM-uni on väga sarnane ärkvelolekuga, kuid samaaegselt on meie keha paralüüsis ehk halvatud," rääkis Kene Vernik.

REM-une ajal on Verniku sõnul emotsionaalne ajupool väga aktiivne ja visuaalne, millest tulenevalt on võimalikud ka hallutsinatsioonid. "Tekib korraks selline hetk, kus ma võin ärgata unest üles, aga ma näen unenägu edasi. Inimesed treenivad, et näha neid asju, mida nemad soovivad," rääkis ta.

"Kõik, mida me unenägudes näeme, oleme me varem kogenud, näinud, tundnud," märkis Vernik. Tema sõnul on täiesti võimalik, et kui endale pidevalt endale enne uinumist üht ja sama stsenaariumi ette kujutada, võib seda ka unes näha. "Kui sa õigel hetkel ennast korraks üles äratad REM-une ajal teadlikult, siis tekib olukord, kus sa oled teadvusel, aga samal ajal see unenägu jookseb edasi," selgitas Vernik.

Kirgast und praktiseeriti Verniku sõnul juba iidses Egiptuses ja ka Aristoteles olevat sellest rääkinud. Meetodit on kasutatud ka sõjaveteranide post-traumaatilise stresshäire ravis, kus näiteks mõne korduva traumeeriva une-episoodi nägemisse üritatakse otseselt sekkuda.

Vernik nentis, et pikemaajaliselt kirgast und praktiseerides tekib unevõlg, kuna kaotatakse REM-une ja süvavune struktuur. "Ma olen näinud kliinikumis mõnda patsienti, kes on kasutanud liigselt lucid dreaming'u tehnikat," väitis Vernik ja lisas, et internet on täis erinevaid versioone, kuidas REM-und saavutada, mistõttu teevad inimesed seda tihti valesti ja liiga palju, minnakse hasarti. "See päris-elu nii väga enam ei meeldigi neile enam," märkis ta.

Lihasparalüüs REM-une ajal, mille kogemine ärkvel seisundis võib olla hirmutav kogemus, on Verniku sõnul tegelikult keha kaitsemehhanism. "Kuna emotsionaalselt oled sa väga üleval, siis sa võid viga teha endale või kaaslasele, mistõttu on lihased paralüüsi viidud, et me ei liigutaks sel perioodil," selgitas ta.