"Olen läbinisti Tallinna poiss, sündinud ja elanud praktiliselt kogu elu ühes ja samas piirkonnas, algul Sakala tänaval, nüüd Tõnismäel," meenutas Sander. "Olin selline laps, kes tahtis kogu aeg kodus olla, lugeda ja Soome televisiooni vaadata. Need olid minu jaoks väga viljakad ajad, vanemad olid palju tööl."

"Kõige põnevamad filmimälestused ongi õhtustest aegadest, kui mu vanemad olid tööl ja Soome TV näitas mõnda õudusfilmi. Siis kogesin esimest korda tunnet, et tahtsin põgeneda õudusest eemale, aga samas väga seda ka vaadata. Neid tundeid otsin tänase päevani filmi puhul ikka uuesti ja uuesti."

"Nelja-aastaselt küsiti mu käest, kelleks tahan saada ja ma vastasin, et kirjanikuks ja filmirežissööriks. Rohkem imestati siis selle üle, et kuidas ma suudan nii raske sõna välja öelda ning miks ma ei taha filmistaariks saada."

Isa avas ukse lemmikmuusika ajastusse

Sanderi ema tegeles klassikalise muusikaga, isa armastas džässi ja oli ka suur tehnikahuviline. "Meil oli kodus palju salvestustehnikat," meenutas Sander. "Kui olin 14-aastane, tuli isa ühel hommikul koju, kaasas mingi LP, mille ta kuskilt ostnud oli ja millega mind hommikul üles togis, öeldes, et kas tahad kuulata 30-ndate tantsumuusikat. Läbi une tundus, et see mulle kohe üldse ei meeldi. Kui isa plaadi aga plaadimasinasse pani, oli mul sekundiga selge, et see ongi see, mida olen otsinud. See oli BBC tantsuorkester Henry Halli juhatusel. See muusika on mind saatnud sellest ajast alates."

Sander meenutas, et tal on muidki ajastuid, kus tunneb end nagu kodus. "Need on ajastud, kuhu ma lähen vahel sisse, ja kust keegi mind ei leia, väike isiklik labürint. 19. sajandi muusika, keskaeg, Hollywoodi filmimuusika kuldaeg. New York ja Broadway meeldivad mulle samuti väga. Esimest korda käisin Ameerikas 2015. aastal ja mulle kohe tohutult meeldis. Olen oma näidendiga Broadwayl ka esinenud."

Teisi lapsi näha ei tahtnud

"Mind õpetati hästi varakult lugema ja kirjutama, et mul oleks midagi teha. Mida see laps ikka teeb, kui vanemad on ära," ütles Sander. "Teisi lapsi ma näha ei tahtnud, olin individualist. Ema luges mulle ette lasteraamatuid, aga need tüütasid mind üsna ruttu ära. Koolis olin alati kirjandusõpetajate lemmik, sest kogu kohustuslik kirjandus oli mul läbi loetud. Suurim töö oli murda läbi Balzaci kogutud teostest, mis mulle tõepoolest väga meeldisid. See ajastu ja inimsuhted, mida seal lahatakse. See oli nii kerge lugemine minu jaoks."

Reaalainetes ei tunne Sander end üldse mugavalt. "Matemaatika muutus mulle kiirelt raskeks, see pole üldse minu ala. Kolmandast klassist alates olen sellega kuhugi taha lohisema jäänud. Olen aga mõelnud, et tänapäeva noortele muusikutele võiks matemaatika huvitavaks teha just tänu sellele, et see toimib samadel alustel kui muusika."

"Muusikaõpinguid alustasin viiuli mängimisega, mis jäi aga pooleli, sest mul on väga hea kuulmine, aga puhtad toone ei suutnud ma viiuliga välja võtta ja seda oli päris kole kuulata."

Imeline ballett on tohutult räpane spordiala

Üsna noorena sai Sander aru, et ta ei taha olla Estonia teatri tolmuses orkestriaugus viiuldaja, vaid just laval valgusvihus särada. "Pärast 3. klassi võeti lapsi balletikooli," meenutas Sander. "Tahtsin väga katsetele minna ja sain ka sisse. Tol ajal oli sinna kooli palju soovijaid, nüüd ei ole enam populaarne ei klassikaline ballett ega klassikaline muusika. Aga ballett ka mulle ei sobinud, sest sain aru, et see, mis saalist vaadates lavalt paistab, ei ole päriselu. Imeliselt õhuline ja kerge tants on tegelikult tohutult räpane spordiala. Ja ka füüsiliselt raske ala, mis rikub tervist."

Esimesed lavaesinemised jäävad aega, mil Sander õppis muusikakeskkoolis klaverit. "Muusikakeskkoolis meid lausa drilliti, kogu aeg pidi esinema, vastutahtsi ja nutuga."

Sander meenutas hetke, mil ta esimest korda lavalummusesse jäi. "See oli pioneerilaagris, laulsime laval ühe kvartetiga. Pärast esinemist läksid kõik teised lavalt ära, aga mina mitte, lihtsalt seisin seal lummuses. Kõik naersid ja pärast teised mõtlesid, et ma tegin nalja, aga ei teinud. See tunne valdab mind sageli nüüdki, kui pärast etendust kardin kinni langeb. Need on magusad hetked, mida vaataja enam ei näe."

Poisina sündimine on suur eelis

"Ma ei olnud lapsena mingi tähelepanuväärne vokalist, olin stabiilne kooriliige, mind ei pandud kunagi soolosid laulma," meenutas Sander. "Balletikoolis oli muusikaline haridus väga nõrk, toodeti täiesti rütmivabasid inimesi, sellega lihtsalt ei tegeletud. Minu areng muusikuna balletikoolis seiskus. Läksin paariks aastaks elukohajärgsesse kooli, Reaalkooli, kus minu õpetajaks sai Tiina Palm. Tema aitas mind järje peale tagasi ja sain Otsa kooli sisse."

Sanderi sõnul on ta mitmel korral koolidesse sisse saades tundnud, et tema suur eelis on see, et ta on poiss. "Läksin Otsa kooli koorijuhtimist õppima, sest ükski poiss sinna minna ei tahtnud. Klassis oli kaheksa tüdrukut ja mina. Dirigeerimine mind eriti ei huvitanud, aga sellest on mul hilisemas elus kasu olnud. Pean ütlema, et ka koorimuusika ei olnud minu jaoks eriti huvitav, samuti estraadimuusika, kuhu kõik poisid trügisid, ei huvitanud mind absoluutselt."

"1984. aastal alustas Modern Fox, millega mina liitusin aasta hiljem," meenutas Sander. "Soomes oli Fox väga edukas, kuni suure majandussurutiseni, kus bändi suure kuulsuse aeg otsa sai."

"21. sajandi muusika ei huvita mind üldse," ütles Sander. "Nüüdismuusika on minu meelest kohutav sõna. Kõlab nii nagu muusika oleks ajaleht, mingi kaduv asi, mis on järgmisel päeval juba vananenud, sest järgmine nüüdis-uudistoode tuleb asemele. Minu jaoks näitab muusika väärtust ainult aeg."

Iseendale kõige odavam töötegija

Sanderi sõnul on film tema jaoks nii oluline, sest koondab kõiki tema lemmikvaldkondi – muusikat, teatrit, kirjandust ja kunsti. "Oma projektide puhul teen ma tavaliselt kõike ise," ütles Sander. "Kõigepealt lihtsalt majanduslikel kaalutlustel, sest ma olen kõige odavam tegija, keda ma tunnen, ma ei maksa endale eriti midagi ja teiseks, ma vist ei usalda kedagi."

"Mul on endal konkreetne nägemus, kuidas miski välja peab nägema ja mul on tohutult raske sellest lahti lasta. Näiteks stsenaariumit kirjutades kujutan ma ette konkreetset võttepaika ja ma lähen hulluks, kui ma hiljem sellist võttepaika kuskilt ei leia, sest ilmselt sellist kohta polegi olemas. Sellepärast ma üksinda töötangi."