"On öeldud, et ta on ju lihtsalt EKRE hääletoru – kirjutab isa ja venna mõtteid. See on mind mõneti häirinud, kuigi olen otsustanud, et ma ei lase end häirida, sest ega sa tuult ei püüa – inimestel on õigus arvata, mida nad tahavad ja las nad siis arvavad," ütles Maarja, kelle kaksikvend on Martin Helme ja isa Mart Helme.

Maarja sõnas, et ei juhindu oma tegevuses parteipoliitikast ega otseselt peresidemetest, aga tunneb, et vahetevahel tuleb poliitiline sfäär tema ellu nii, nagu ta ise seda tingimata ei näeks: "Aga seda, kas keegi suhtub mu isasse või venda halvasti, olen otsustanud mitte isiklikult võtta. Minu lähedasi suhteid see venna ja isaga ei mõjuta."

Koos Maarjaga saatesse tulnud ema Sirje Helme tunnistas, et on palju kannatanud seetõttu, et Martinit kritiseeritakse, kuid siis on just Martin see, kes ema lohutab. "Minu pilgu läbi on ta hea südamega poiss, hästi empaatiavõimeline, armastab seltskonda, on positiivse maailmavaatega, tal pole depressiivseid hooge, pigem võib ta süstida kaaslastesse positiivset tunnet. Minu jaoks on ta päikesepoiss."

Otsustas ellu jääda

Maarja ja Martini tulemine siia ilma ei kulgenud lihtsalt. "See oli nõukogude arstiteadus," läks Sirje jutuga tagasi aega, kui ta haiglasse pisteti, sest "arstile tundus, et ma olen liiga palju juurde võtnud".

Sellest, et ta kaksikuid ootab, polnud tal aimugi, seda ütles talle välise vaatluse põhjal haigla vastuvõtu sanitar, suits käes. "Siis mind enam haiglast välja ei lastud."

Olukord muutus kriitiliseks, sest mõlemad lapsed olid kõhus põiki. "Oleks juba ammu pidanud tegema keisrilõike, aga keegi ei teinud ja lõpuks oli selleks liiga hilja ning jäädi, ma ei tea, Jumala peale lootma," mäletas Sirje ja lisas, et üks arst suutis olukorra siiski lõpuks lahendada.

"Kui üks kaksik sündis, läks tükk aega kuni öeldi, et teine on ka elus. Mul oli nii hea meel," meenutas naine, kelle enda elu samuti ohtu sattus.

Maarja ei hinganud algul. "Aga vintske nagu ta on, vaatas, et vend ees teeb häält ja tegi ka," rääkis Sirje ja Maarja lisas: "Otsustasin ellu jääda."

"Inglid lendasid ringi," võttis Sirje dramaatilise sünnitusloo kokku.

Pikk peitusemäng

Maarja jutustas toredast lapsepõlvest koos Martini ja nende vanema õe Triinu, ema-isa ja vanavanematega. "Veetsime perega palju aega koos, käisime suvekodus Matsirannas, reisidel, vaatasime telerit ja arutasime nähtu üle, õhtuti luges isa meile ette raamatuid. Koos olemise aega oli palju."

Kuna mõlemal vanemal oli võimalus töötada ka kodus, juhtus sedagi, et kaksikud lasteaiast ära põgenesid, et kodus vanematega aega veeta.

Sirje sõnul olid kaksikud juba lapsena väga lähedased, koos tehti nii pahandust kui ka kõike muud. "Nad tunduvad väga erinevad, lapsepõlves torkas see rohkem silma, sest täna on nad mõlemad intensiivsed ja häälekad tegelased. Kuid lapsena võis Martin vaadata kurva pilguga ringi ja paigal istuda seni kuni Maarja jõudis kümme korda ümber toa joosta ja midagi korraldada," iseloomustas Sirje lapsi.

Maarjale tuli meelde pahandus, mis kogu peret hirmul hoidis: "Peitsime end Martiniga maal ära, olime hiirvaikselt laua all ja terve pere otsis meid paaniliselt mitu tundi. Jalgvärav oli lahti, kardeti, et kaks väikest last on metsa läinud."

Kuna kaksikutel hakkas peidukohas igav, siis lõpuks nad avastati ning leidmisrõõm oli sedavõrd suur, et pahanduse eest nad pahandada ei saanudki.

Varajane huvi ühiskonnaelu vastu

Saatejuht Sten Teppani küsimusele, kas laste nooruses võis juba aimata, kes neist tulevikus saab, vastas Sirje, et Martini puhul oli varakult selge, et ta läheb Tartu Ülikooli ajalugu õppima, kuid Maarjal läks valiku tegemisega rohkem aega. "Aga kui ta selle tegi, siis läks väga kiiresti, tegutses turboga, lõpetas nii baka, magistri kui ka doktori pea ühe jutiga, olles samas noor ema," rääkis Sirje.

Üht aga Sirje pisut kahetseb – Martin oli väga huvitatud ka muusika õppimisest, kuid emale tundus, et poiss peaks ikka sporti tegema: "Võib-olla polnud see suunamine kõige korrektsem, aga vene võimu all oli üks mudel, kuidas elu peaks minema."

Kuid Maarja sõnul pole küsimustki, kas Martin oleks täna keegi teine, kui ta oleks muusikat õppinud: "Ta istus juba väiksest saati ja kuulas vanameeste jutte, mida nad ühiskonnaelust arvasid. Oli üsna varakult selge, et ta tahab poliitikaga tegeleda. Ja ta oli põhimõttekindel – ütles, et tema pioneeriks ei astu, kaelarätti kandma ei hakka."

Kord organiseerisid kaksikud koolis matemaatikaõpetaja vastase mässu, kuna nende arust ei käitunud õpetaja lastega viisakalt, vaid mõnitavalt ja karmilt. "Korraldasime vastuhaku, et ei lase endaga nii käituda, agiteerisime kõiki tunnist puuduma," mäletas Maarja ja lisas, et mäss oli tulemuslik – õpetaja käitumine muutus paremaks ja kokkuvõttes oli ta õpetamises tugev.

Kirjad, mis ootavad lugemist

Saates rändas oma lapsepõlve tagasi ka Sirje, kes kohtus Siberisse viidud isaga alles siis, kui oli seitsmeaastane ning tema kooselu emaga algas viimase tuberkuloosi tõttu, kui beebi oli juba kuuekuune.

Sirje oli äsja sündinud, kui isa arreteeriti. Ema oli kindel, et ka tema viiakse minema ning beebi peideti naabrite juurde ja sõlmiti edasised kokkulepped. Ema siiski ei viidud ära, kuid ta jäi haigeks. Sirje sõnul ei tahtnud kumbki vanem sel teemal kunagi rääkida.

"Minu käes on nende kirjavahetus. Hakkasin neid lugema, aga sain aru, et aeg pole küps. Ma pole peale kahe-kolme kirja rohkem lugenud," tunnistas Sirje ja selgitas, et on neid kirju hoidnud mitu korda käes, kuid pole suutnud jätkata. Ta kirjeldas, et tal on sellest kõigest oma ettekujutus, mis ei pruugi kokku minna vanemate kirja panduga. "Aga ükskord ma need läbi loen," sõnas ta.

Maarja tunnistas, et kuulis saates sellisest kirjapakist esimest korda, aga ta usub, et temal oleks neid lihtsam lugeda, sest distants on suurem.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.