"Mul oli Energia avastuskeskuses periood, kus pidin korraga hästi palju eksponaate välja mõtlema, siis panin hommikul kohvisse kaks lusikatäit suhkrut ja ootasin, millal see ajusse jõuab," ütles Aare Baumer, Energia Avastuskeskuse teadus- ja arengujuht, kes hiljuti pälvis teadustöö populariseerimise elutööpreemia. "Võttis aega 15 minutit ja mõtted hakkasid tekkima. Kui mingid ideed said juba paberile, sain teemaga edasi tegeleda. Neuronid tahavad süüa, nad tahavad tööd teha, aga ilma energiata ei tule midagi välja."

Baumeri sõnul laseb ta asjadel juhtuda. "Pikemas mastaabis ma tean, et juhtimine on võimalik. Kui ma hakkan aga kõike juhtima, siis ei pruugi sellest midagi välja tulla. Lasen ümbritseval keskkonnal toimida ja samaaegselt ajan oma asja edasi."

Baumer ei pea ennast süstemaatiliseks inimeseks. "Kui ma oleksin süstemaatiline ehk süstemaiser nagu neid kutsutakse, siis oleks see väga hull asi. Süstemaiser saab ainult väga kindlaid töid teha," ütles Baumer. "Temal peavad näiteks pastakad laua peal õiges kohas olema. Kõik peab olema korras. Aga minul on vastupidi. Kord ütles üks kolleeg mulle, et minu töölaud näeb väga kohutav välja. Mina vastasin talle, et see on tegelikult kontrollitud laviiniprotsess, mis tähendab, et kõrvaltvaatajate jaoks asetsevad asjad näiliselt valedel kohtadel, aga minu jaoks just õigetel."

Multitaskinguga tuleb ettevaatlik olla, hoiatas Baumer. "Kas piloodid teevad multitaskingut? Üldiselt ei tee."

Baumer meenutas kümne aasta tagust aega, mil ta koos Kertu Saksaga sai preemia "Teistmoodi füüsikaraamatu" tegemise eest. "Kertu ütles mulle, et raamatust üksi on vähe, peaks ka teadusteatri tegema," ütles ta. "Sõdisin sellele mõttele alguses vastu. Aga lõpuks tekkis sellest ideest omalaadne teadusteater "Peadpidi füüsikas", mis võtab kokku ümbritseva keskkonna, mis inimese ümber on. Ma siis seletan näiteks rõhu tekkimist ja muid asju läbi selle."

Teadusteatrit tehes on igas klassis kaks-kolm last, kelle Baumer teadlikult sihikule võtab. "Mõned õpilased tahavad ise kangesti näidata, et nad ruulivad, tahan nende käest siis infot saada, aga siis saavad nad aru, et nad ei tahagi esineda. Aga isegi kui nad on kirstunaelad, hakkan ma nendega tegutsema. Algul on neil ebamugav, aga mingil hetkel saab ta aru, et ta saab aru. Saab aru protsessist."

"See on lapse mõjutamine sutsakate kaupa, et tuntav mõju ilmneks aastate pärast. Ma ei tee tunniks ajaks nalja, vaid mõjutan teda pikaajaliselt, oluline on, et laps saaks kätte tunde, et ta oskab midagi teha. Mida ta konkreetselt oskab, polegi tähtis," ütles Baumer.

"Minu elus oli 1999. aastal periood, kus mul oli jube igav. Siis meenus mulle, et lapsepõlves tegelesin kõikide asjade uurimisega. Põhilisteks tööriistadeks taskunuga, luup ja kruvikeeraja," meenutas Baumer aega, mil ta sidus end Energia Avastuskeskusega.

Baumeri sõnul peab inimene mingil hetkel endasse vaatama ja aru saama, mida ta lõpuks tahab. "Kas sa tahad niisama tiksuda või tahad, et sul oleks huvitav. Mina tahtsin, et oleks huvitav, aga mingit teaduskraadi mul polnud, ostsin bussipileti Tartusse, astusin Tiiu Silla kontorisse ja ütlesin, et ma tahaksin midagi huvitavat teha, nii jube igav on."

2000. aastast alates on Aare Baumer tegutsenud Energia Avastuskeskuses. "Keskus võiks natuke rohkem välja paista. Aga me oleme fikseeritud energiale ja elektrile ning inimesed ootavadki meilt seda. Nii et me trügime edasi," ütles Baumer.

Loodusfilmide tegemine on Baumeri hobi. "See on võimalus minna loodusesse," ütles ta. "Mina teen linnamehe filmi ja filmin seda, mida tavaline inimene metsas näeb. Kui loodusfotograaf teeb pildi kahest karust, kes selga vastu puud sügavad, siis inimene võib-olla mõtleb, et metsa minnes ta näebki neid karusid, aga tegelikult see nii ju ei ole. Mina ei otsi ega filmi looduse ülivarjatud protsesse."

Oma vitaalsuse kohta ütleb Baumer, et elame ju tegelikult vaid ühe korra. "Ma panen ikka täie rauaga, nii palju kui jaksu on. Kuigi ma olen enda arvates oma panustatud ressursi suhtes siiski pigem tagasihoidlik. Kui oleksin pankur, siis investeeriksin igale poole, aga mina investeerin kõik oma tegevusse. Inimesed ikka ütlevad, et kuidas ma kõike jõuan, aga eks ma mõnikord ikka pikutan ka, ega ma Duracelli jänes ei ole."