Urmas Alender oli tubli päevikupidaja. Uue luulekogu väljaandmisel oli taas ajaloolisest materjalist kasu. "Tema pärandi edasi kandmine on olnud igavesti põnev uurimine, aga see on olnud Urmase poolt väga hästi ette valmistatud," ütles Yoko Alender.

"Ka luuletused on tal kronoloogiliselt nii käsikirjadena kui ka teist korda ümber trükitult ilusti kaustikutes järjekorras. Seda tööd on olnud teha nauding," selgitas tütar Yoko Alender Vikerraadios Andres Ojale.

Tütre sõnul võib Alendrit isegi pedandiks pidada. "Ta oli küll ka teistpidi värvikas ja kohati võib-olla ka hullumeelne, aga teine pool oli tõesti väga järjepidev, väga täpne ja muidugi lõpmatuseni pühendunud loomingule," ütles Yoko Alender.

500 laulu hulgas, mis kaante vahele said, pole enamik Yoko Alendri sõnul lauludeks saanud. "Jätsime ruumi mõttes mõned väga tuntud laulutekstid ka välja. Enamus on inimeste jaoks ikkagi uued."

Lisaks ilmub koostöös Vaiguviiuliga ka kuus plaati 101 Urmas Alendri lauluga. "Siin peal on tõesti Urmas ise kitarriga. Tema hääl, tema lood. Suur osa on seni ilmumata. Päris üllatavat materjali on ka," ütles Yoko Alender.

"Luuletused on eriti intiimne ja lähedane pilt. Ta tegi ka sellise triki, et umbes 1988 või 1989 istus ta Odra tänaval meie kööktoas ja luges kõik sinnamaani kirjutatud luuletused lindile. Kui ma tekste üle kontrollisin, siis kuulasin ka tema häält sinna juurde. Koos häälega läks see peaaegu liiga intiimseks," jutustas Yoko Alender.

Millisena isa oma 70 aasta juubelit tähistaks, kui ta elus oleks, Yoko Alender ei oska öelda. "Ma olen valinud minna seda teed, et las ta elab meiega loomingus," selgitas ta ja lisas, et oletustega ta ei tegele.

Yoko Alendri suhe isaga oli korraga nii isa ja tütre kui ka sõbrasuhe. "Oli nii ühte kui teist. Elu oli tol ajal keeruline ja täiskasvanuks saamine pidi tulema väga ruttu. Samas oli tema ikkagi see konstant, kes oli kogu aeg olemas ja meie sõprus oli pidevalt olemas."

Rootsis oli Urmas Alender tütre sõnul õnnelik ja sai seal ka muusikaga tegeleda. "Päris imetlusväärne, et ta sai niimoodi hakkama, et ta kuskile liinitööle ei pidanud minema. Päris ruttu sai selle trubaduuri koha ja 2–4 õhtut nädalas esines ta erinevates restoranides, kus ta põhiliselt esitas hitte. Isegi lauluvorm oli tal Rootsis väga hea," meenutas Yoko Alender.