Tarandile sümpatiseerisid eelkõige peatükid, mis rääkisid Kulli lapsepõlvest, näiteks suvedest vanaema juures ja töödest vanatädi talus. "See on kõik väga ilus ja ahvatlev," märkis Tarand, kellele jäi meelde ka lugu sellest, kuidas Kull 1975. aastal elektriku abilisena keskkomitee hoone fuajeesse lampe, mis tänasel päeval on muinsuskaitse all, paigutas. "Nõnda on välisministeerium sunnitud igavesti ükskõik kui pidulikke, tähtsaid või salajasi üritusi Clyde Kulli valguse all korraldama."

"Suursaadik on kadunud" on lugu diplomaadi ja suursaadiku kolmekümneaastase karjääri ootamatust katkemisest, milles põimuvad keeldumine riigisaladuse loa pikendamisest ja kahest osast koosnev kriminaalasi.

2021. aastal algatas prokuratuur Kulli suhtes kriminaalmenetluse, kus teda süüdistati kelmuses ja omastamises. Kriminaalasi lõppes 2023. aastal oportuniteediga.

""See suursaadik on kadunud" on hea pealkiri krimiromaanile, aga kahjuks seda romaani seal sees pole ja kohati jätab see mulje nagu Tšehhovi "Ametniku surm" – et Clyde'ile tehti liiga, seal olid kurjad jõud ja nii truu ja laitmatu elu rikuti ära. Esiteks elu ei rikutud ära. Võib-olla tõesti see karjääriaspekt katkes, aga eks see oli niikuinii loojangu poole teel. Mina seda traagikat, mis siin raamatus on, ei jaga," kommenteeris Tarand.

Raamatus on kasutatud ka Kulli naise Olga päevikust võetud katkendeid. "Clyde oleks võiks palju huvitavamalt kirjutada ja kahjuks ma pean ütlema, et võib-olla oleks olnud toredam kui Olga Kulli päevik, mis on siin katkenditena sees, oleks tervikuna ilmunud. Võib-olla ei oleks sellest "Aino Kallase päevaraamatu" stiilis raamatut tulnud, aga seal on vähemalt mingit elu või emotsiooni. Tundub, et ülejäänud osad oleks kirjutanud mingi advokaat või noorem advokaadibüroo töötaja," leiab Tarand. "Mina ei oleks seda raamatut sellisel kujul kirjutanud."