Abikaasa Leida Lamburi sõnul on varsti sajandi elanud härra väga tubli ja tragi. Tütre Meret Oja sõnul on isaga väga lihtne. "Ta otsustab kõik ise ja teeb kõik ise. Meil on vaja lihtsalt teda vahepeal aidata. Arvuti ja muude tänapäevastemate teemadega," ütles Oja "Ringvaatele".

Lisaks sellele, et Ruuben Lambur on Eesti vanim metsavend kuulub talle veel üks rekord. Nimelt üllitas ta oma esimese mälestusteraamatu 91-aastaselt, mis teeb temast Eesti vanima noorkirjaniku. Tänaseks on juba ilmunud ka "Alutaguse saaga" kordustrükk.

Esimest korda läks Lambur metsa 16-aastasena koos isaga. Lamburi 18- ja 21-aastased vennad olid selleks ajaks juba ära viidud. "Sama aasta novembris lasti nad juba Kaasani vanglas tribunali otsusega maha. Mul ei olnud valikut," ütles Lambur.

Teist korda sai Lamburist metsavend 1944. aastal jõulude ja uue aasta vahel. "Olime naabripoisiga tüdrukutes ja siis tuli järsku ukse taha müdin. Sõdurid jooksid sisse, küsisid kes sa oled ja ütlesid, et käisid meid juba otsimas," meenutas Lambur ning lisas, et see järel pandi nad ree peale ja sõidutati koolimajja.

"Seal oli juba üle 20 mehe niimoodi ära pekstud, et naabrimehe tundsin riiete järgi ära. Palju aega ei läinud, kui mind alla viidi, siis ülesse tulin samasugusena. Mul õnnestus põgeneda nende käest ja siis läks metsavenna elu lahti," ütles Lambur.

"Külaelanikud ei jätnud meid kunagi tüki leivata. Vanamemmekene võttis lehma ahelikku pidi käe otsa, tuli metsa äärde ja tõi sõna, et venelased on liikumas," meenutas Lambur metsavenna elu.

"Üks raskemaid hetki oli võitluskaaslaste viimane ahastav pilk. Seda kannad sa eluaeg hinges ja sellest lahti ei saa," tõdes Lambur pisarsilmi.

Oma järglasi ja lähedasi Lambur metsavendade radadele viinud pole. "Ta tegelikult säästis meid nendest teemadest. Sinnamaani kuni sellest võis avalikult rääkida. Need on lähedasele väga rasked lood kuulata ja üle elada" ütles tütar Meret.

Kõige raskemad on tütre sõnul lood haavatasaamisest. Lambur sai kuuliga tabamuse pähe ja tal õnnestus ilma abita ellu jääda. "See on ülemõistuse. Tänapäeval ei õnnestu see vahel isegi arstiabiga. Aga meeletu elutahe ja elujõud on teda edasi viinud," ütles Meret.

Gulagi jõuds Lambur pärast seda kui NKVD-lased ta 1947. aasta lõpus tabasid. "Ma olin väga kuri, et lasin ennast elusalt kinni võtta, aga mul ei olnud valikut. Mul oli ühe mehega kokku lepitud, et lähen õhtul pimedas tema poole. Kui ma tuppa astusin karati mulle kahelt poolt kallale, murti käed selja taha, seoti jalad kinni, visati auto kasti ja sõit läks Tartu poole," jutustas Lambur.

Tribunali otsusega määrati Lamburile 25+5 aastat. Lamburi sõnul ei tohtinud vangilaagris hirmu hinges kanda. "Kunagi seisin Gulagis ühishaua kaldal. Hukkunud olid seal virnade viisi. Lumi tuiskas vahel kellel jala, kellel pea otsast ära. Käisime neist iga päev mööda teadmisega, et sinu koht on ka seal. Need, kes seda hirmu hinges kandsid, ei pidanud vastu," selgitas Lambur.

Temast sai pikkadeks aastateks 7. surmalaagri söekaevur. Kõik tema lähedased kas hukati või saadeti samuti vangilaagrisse. Nii hakkaski Lambur Eestisse ühele tundmatule neiule kirjutama. Pärast 8-aastast kirjavahetust õnnestus Leidal sõita Lamburit vangilaagrisse vaatama.

Lambur ootas pikisilmi enneaegset vabanemist. Kui seda ei juhtunud, lõpetas ta neiule kirjutamise, et too saaks eluga edasi liikuda. Leida aga kirjutas vastuseid saamata edasi.

Eestisse tagasi jõudis Lambur 1965. aastal 40-aastasena. "Me ootasime mõlemad nii kaua kuni rahvas perroonilt ära läks. Siis jäigi sinna ainult kaks inimest – tema ja mina," meenutas Lambur. Kuigi Leida pidi teisele mehele minema, ei olnud see Lamburi sõnul tema mure. Tänaseks on ta Leidaga 58 aastat koos elanud.