Astrid Kannel: paljudele meestele käin ma sügavalt närvidele
Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon tunnustas aasta naise tiitliga ERR-i ajakirjanikku ja rindereporter Astrid Kannelt, kes rääkis "Vikerhommikus", mida ta arvab aasta tegijate valimisest, kuidas ajakirjanikutöö ajaga palju raskemaks on muutunud ning sellestki, miks ta paljudele meestele närvidele käib.
"See tunnustus oli suur üllatus, sest on olnud raske aasta," ütles Kannel. "Kõik on ju väsinud sõjast, kõikvõimalikest olukordadest meie sisepoliitikas ja maailmas valitsevast kaosest. Raske on sellest kõigest teha särava silmaga lugusid, sest teemad on nii masendavad. Sel aastal on tööd tulnud valu ja vaevaga. Aga hea oli saada tunnustatud keset novembrit, pimedal ajal, kui tunned, et oled ikka täitsa väsinud. "
Tiitli saamiseks peab tunnustatav aktiivselt ühiskonnaelu mõjutama, olema oma ametis pädev, paistma välja ühiskondlike või muidu eriliste saavutustega ja olema Eesti naistele eeskujuks. "Mina ise ennast valinud ei ole ja ei valiks ka," ütles Kannel. "Võibolla oleks tõesti targem olla kodus ja tegelda teiste asjadega. Eluga riskimine ei ole kindlasti tark tegu. Kui ma kusagil käin, siis ma alati mõtlen läbi, mida ma teen ja pea ees lihtsalt ohtlikusse kohta ei torma. Ma ei võta sihilikult riski, mõnikord lihtsalt olukord muutub riskantseks ja siis tuleb küll kiiresti tegutseda."
"Ma ei oska öelda, mida eesti mehed eesti naises otsivad. Ma arvan, et paljudele meestele käin ma sügavalt närvidele, sest olen juhitamatu ja isepäine," tõdes Kannel. "Mulle on näiteks meeste poolt tehtud tõsimeeli etteheiteid, et miks mul nii pikad juuksed on. Aga sellepärast ma neid ei lõikagi, et on inimesi, kes leiavad, et need on minu vanuses kuidagi liiga pikad. Kui töötad televisioonis, siis saad aeg-ajalt pretensioonikaid kommentaare ja inimesed justkui eeldavad teadvat milline ma olen. Küll ma lõikan neid juukseid, kui on vaja. Mul kunagi 5. klassis lõigati juuksed maha ja peale seda peeti mind poisiks, ja ma ei tahtnud poiss olla."
Aasta tegijate valimise kohta ütleb Kannel, et talle tegelikult ei meeldi inimeste märgistamine ei heas ega halvas mõttes. "Kui saaksime kokku leppida, et me ei anna üldse mingeid tiitleid, oleks see kõige õigem. See on ikkagi mingi ühiskondlik mäng," ütles ta. "Üks sõber ütles mulle, et tema jaoks olen ma olnud kogu aeg aasta naine. Samamoodi on igale mehele tema oma naine aasta naine."
Kanneli sõnul on ta mõelnud, et Eestis võiks välja anda kümme ordenit aastas ja et ordenisaajad oleksid Arvo Pärdi tasemel inimesed. "Siis saaksid ajakirjanikud aasta otsa arutada, kes need kümme inimest on."
Enda kohta ütleb Kannel, et oli noorena nii mõneski küsimuses kirglik võitleja. "Kui ma näen, et toimub midagi, mis on minu meelest sügavalt ebaõiglane, siis ma kindlasti sekkun tänagi," ütles Kannel. "Aga ma ei taha elada teiste inimeste elu. See on ka üks põhjusi, miks ma kunagi ei ole jahtinud ühegi ülemuse kohta, sest siis hakkan ma automaatselt elama teiste inimeste elu. Mulle endale käib närvidele, kui keegi mulle seletab, kuidas peab elama ja ma ise ei taha teisi õpetada."
Kanneli sõnul on meie ühiskond muutunud sügavalt ebaviisakaks, matslikuks ja labaseks. "Paljud meie poliitikud käituvad nii, et koolis oleks nende käitumishinne kaks. Millegipärast lapsi karistatakse sellise hindega, aga poliitikuid mitte. Tunnen, et meil on juba mõnda aega tarvis inimesi, kes suudaksid lihtsalt viisakusega anda eeskuju, kes suudaks lepitada. Raske on edasi minna, kui üksteist aina alandame ja sõimame."
"Ühiskond peaks olema selline, et soosime ja armastame lapsi ning märkame, kui keegi on hädas. Ma olen ise üksikema olnud ja tean, kui keeruline ja raske see on," ütles Kannel. "Näiteks kriibib mu hinge aasta ema valimine. Kindlasti on kõik selle tiitliga pärjatud naised kahtlemata tublid emad, aga millal saab selle tiitli ema, kes kasvatab puudega lapsi? Me loome ikkagi ühiskonnas eeskujusid, et tublid on naised ja mehed, kes justkui on eksimatud, aga selliseid inimesi pole ju olemas. Selline tunnustus peab tulema siiralt, mitte et valime siis sellise ema ära ja ongi tehtud. Seda on rohkem vaja, kui tohutult eeskujulikku ema või isa."
"Mul on 27-aastane poeg, kellega oleme suuresti kahekesi kasvanud. Ta ei jaga kõiki minu väärtusi, aga julgust tal on, ta märkab õigeid asju, elab väga kaasa sellele, mis maailmas toimub ja on minu kriitik number üks," ütles Kannel. "Tihtipeale testin oma arusaamisi tema peal ja olen isegi mõelnud, et nii mõneski küsimuses võiks ta stuudiosse külaliseks kutsuda."
"Hommikul ärgates tuleb vaadata peeglisse ja öelda endale, et täna algab see eriline päev, mis mu elus ei kordu ja mul ei ole vaja karta nende asjade pärast, mille pärast karta pole vaja," ütles ta. "Ka mölaklikkusega on võimalik võidelda sellega, et sa ise samasuguseks ei muutu. Välispoliitika ajakirjanikuna ütlen, et minu hinnangul tõmbas selle sae käima ikkagi Donald Trump, kui ta presidendiks sai. Üks ja sama inimkooslus võib käituda erinevalt. Kui juht on heatahtlik, inspireeriv, aga siiski nõudlik, tekib kollektiivis hea sünergia. Kui ees on psühhopaatne tüüp, võib sama seltskond käituda tõeliselt vastikult. Väga palju on kinni suurtes juhtides."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Vikerhommik", intervjueeris Märt Treier