Kui tavalisel pühapäeva hommikul võib Avandite peres näha pereisa esimesena köögis toimetamas ja reipa tuju korral isegi pannkooke küpsetamas, siis isadepäeva hommikul peab pereisa voodis lesima ja ootama, kuniks perekond traditsioonilist üllatust ette valmistab.

Märt Avandi on saanud isadepäeva tähistada 17 aastat. Isa roll laste elus on Avandi sõnul selle aja jooksul palju muutunud. "Arenenud heas ja minu arvates õiges suunas. See roll võiks ehk veel arenenum olla ja mõnede positiivsete külgedega, mida ma veel endas ei tähelda," ütles Avandi.

"Ma suudan ikka veel peaga vastu seina joosta mingites kasvatuslikes küsimustes, mis võiks 17-aastase kogemuse juures juba ära lahendatud. Teen endiselt mingeid rumalusi, mida üsna kiiresti kahetsen ja järgmisel hetkel olen võimeline uuesti tegema," ütles ta.

"Pean silmas konflikte, mis lastega tekivad ja tekivad alati väga sarnaselt pinnalt. Mina ajan oma jonni ja laps ajab oma jonni. Olgu see küsimus siis õppimises, hääletoonis või lihtsalt mingis käitumuslikus iseärasuses, mida ma tahaksin lapsele selgeks teha, et nii ei peaks," selgitas näitleja.

Hetkel, mil riid tekkima hakkab, näeb Avandi juba ära, et lähenemine ei tööta, aga paremini ta ka ei oska. "Ma tahaks natukene kiiremini õppida. /.../ Arenguruumi on veel kõvasti," tõdes ta.

Puberteediea keerukustele on näitleja juba alla jäämas. "Helmi on veel 9-aastane, aga käitub küll nagu teismeline. Ja kuidas veel. Ta on ikka päris kõva selgrooga ja väga tugeva iseloomuga."

"Herman on 14 ja puberteet on täie hooga kohal. Puberteedieale ja tema suurele egole, mis on paratamatu nähtus, hakkan ma tõesti paljudes aspektides alla jääma. Ta ilmutab juba ka teatavaid täiskasvanud inimese märke või vähemalt soove, et ta tahab olla suur. Samal ajal on veel ühe jalaga siin ja teisega lapseeas," jutustas Avandi.

Sellest tulenevalt ei tea Avandi enam enda sõnul, kuidas temaga käituda. "Natuke on juba meest ja palju on veel last. Vastutuse ja kohustuste küsimus tuleb aina rohkem esile. Väga keeruline on teada, kuidas temale läheneda, kuidas kohale jõuda, kuidas teda mitte samal ajal kahjustada, kuidas tema emotsioone ja mõttemaailma aktsepteerida, mis baseerub kohati küll ainult suurel suurel egol," tõdes Avandi.

"Lapsevanemana oma halvematel hetkedel tahad, et laps alluks," ütles Avandi ja lisas, et seda arvamust jagavad arvatavasti paljud lapsevanemad. "Mingitel hetkedel sa ei suuda mõista ega aktsepteerida, kui su enda süütenöör on lühike, sa oled väsinud või sul ei ole aega tegeleda pika protsessiga, kuidas lapseni jõuda, ja seetõttu paned ennast maksma läbi käskude," selgitas Avandi ja lisas, et tütar Helmi käsklusi ei talu.

Kuigi isa käsud alati ei tööta ja toovad tihti kaasa hoopis riiu, tõdes Avandi, et tegelikult ta seda imetleb. "See on äge tegelikult. Herman ei ole ka mingi lontu. Tal on väga sirge selgroog. Siis kui need konfliktid tekivad, siis ma tegelikult imetlen seda. Lihtsalt mitte protsessis olles. Siis ma tahaks ikka peale jääda," naeris Avandi.

Avandi leiab ka, et midagi on kasvatustöös õigesti tehtud, kui laps ei allu. "Mul on suur hea meel, et nad ei ole alluvad. See on ju puhas kingitus lapsevanemale," tõdes Avand.

Kuid tema lapsepõlvekodus olid asjad teisiti. "Seetõttu oli mul sellega väga keeruline kohanduda. Kui Albert oli väike, olin ma täiesti teistsugune isa. /.../ Esimese lapse puhul teevad kõik lapsevanemad rohkem lollusi kui järgnevate puhul. 17 aasta jooksul on tekkinud arusaam, et lapsekasvatamine ei tähenda käskude ja reeglite rägastikku vaid seisneb hoopis milleski muus."

Kuigi asjad päris nii ei olnud, nagu võinuks, ei kahtle Avandi hetkekski, et tema isa tegutses enda parima ettekujutuse järgi. "Ranguse aste, millega mind ja minu õde kasvatati, oli ilmselgelt liialdus. Me saime väga palju karistada. See oli peaaegu igapäevane ja tihti peale arusaamatutel põhjustel," meenutas Avandi.

"Ma kartsin ikka oma isa. Päris palju ja terve lapsepõlve. Sellegipoolest mitte midagi sellist, mida ei saaks andeks anda. Oli keeruline, aga kõigil on keeruline," lisas ta.

Oma isale jõudis Avandi ka enne tema lahkumist andeks anda. "See minek oli natuke etteaimatav ja ma üritasin vältida viga, mida tihti juhtub, et tahetakse oma emale või isale öelda asju alles siis, kui nad on läinud. Proovisin seda probleemi ennetada ja ütlesin talle ilusaid tõdesid," meenutas Avandi.