"Koos lastega metsa minnes püüame kõigepealt aru saada, mida lapsed metsas teha tahaksid. Alguses teeme lastele soojendusvõimlemise, millest on näha, kas lapsed vajavad maandamist või rahu ja vaikust," ütles Pilt. "Maandamine tähendab soovi oma keha käima saada ja häält kasutada. Rahulik seenevaatlus on laste jaoks pigem igav."

Pildi sõnul on ta tänaseks metsas mürgeldamas käinud 12 000 lapsega ja enamik neist tahavad ennast välja elada. "Ka metsas karjumine on meil juhendatud," ütles Pilt. "Kasutame erinevaid hüüdeid, kehastume indiaanlasteks. Lastel hakkab pilt jooksma ja fantaasia ärkab ellu. Mereröövli hüüdega laseme pingetest lahti. Lapsed saavad kohe aru, et meiega saavad nad metsas olla vabad."

Pilt teeb lastega metsas vägitegusid, milleks on näiteks mahakukkunud puul tasakaalu hoidmine, käbidega jooksmine või maagia tegemine. "Teeme maagiamärgi, räägime loo nõiast, kes võib pahaseks saada, kui keegi toob prügi metsa või lõhub loodust. Pärast vägiteo tegemist me alati tähistame," ütles ta.

Pilt korraldab metsas koolitusi ka täiskasvanutele. "Täiskasvanutena unustame tihtilugu tähistamise ära," ütles ta. "Meile justkui tundub, et tähistamist väärt on see, kui meil on naabrimehest parem auto, ägedam suvila või kui lõpetasin magistrantuuri. Väikeseid igapäevaseid võite aga tuleks ka tähistada ning seda ka kõva häälega välja hüüda, sest siis tähistab meie keha koos meiega."

Sageli käib Pilt metsas koos täiskasvanud meestega ning tihti juhtub, et mõni mees ei suudagi kõva häälega karjuda. "Me kõik toetame siis teda ning kui see mees lõpuks oma hääle kätte saab, tulevad tal ka pisarad," ütles Pilt. "Kui energiatass saab tühjaks, hakkab laps jonnima ja täpselt sama teeb ka täiskasvanu. Täiskasvanu võib aga väga ebasobival ajal peret kahjustades selle tunde endast välja lasta. Eesti mees suudab nii palju oma tundeid alla suruda, et lõpuks pea plahvatab või süda saab otsa. Pigem mine istu autosse ja karju ennast seal tühjaks."

Pilt käib metsas peamiselt nelja kuni kümne aastaste lastega. "Üle 10aastased lapsed on kadunud põlvkond, kelle tundespektri on ekraan mingil määral ära söönud," ütles Pilt. Selles vanuses lapsed on sotsiaalmeedia tõttu hästi kättesaadavad igasugustele hinnangutele, nad ei julge ennast väljendada, sest see võib tekitada probleeme, nad kardavad teiste hinnanguid."

Ta rääkis loo oma praktikast, kui metsa tulid 5. klassi õpilased, kelle õpetaja tungivalt tahtis just matka teha, mitte mürgeldada. "Mõtlesin, et olgu peale, teeme siis matka," meenutas ta. "Soojenemine võttis aega, aga lõpuks tuli see vabanemine, kui hakkasime tegema tobedaid asju. Ühel hetkel tulid poisid minu juurde ja küsisid, kas nad päriselt ka võivad karjuda. Minu jaatava vastuse peale läksid nad metsa ja lihtsalt röökisid. Õpetaja jooksis minu juurde, et kas keegi sai viga. Ma selgitasin, et kõik on korras, lapsed tegelevad praegu teraapilise pingete maandamisega. Mõne aja pärast tulid poisid tagasi ja terve grupi dünaamika muutus, me hakkasime rääkima päris asjadest. Jõudsime isegi koolikiusamiseni, kus poisid rääkisid, et ei soovi sellist asja teha, aga teevad ikkagi, sest see on popp."

Pilt toonitas, et kui laps tuleb vanema juurde ja tahab näiteks mürgeldada või niisama juttu rääkida, ja vanem ütleb talle, et praegu ei ole aega, siis laps pettub ja mõne aja pärast enam ei tulegi. "Lapsed tunnevad ennast üksikuna, kui ema või isa pole emotsionaalselt tema jaoks olemas. Uurin tihti lapsevanematelt, kas nad tahavad, et nende laps oleks tulevikus enesekindel, eluterve, julge ja hakkaja ning kõik noogutavad. Selle peale ma alati ütlen, et lapsi ei peagi kogu aeg õpetama, olge neile lihtsalt eeskujuks."