"Lähen hommikul, kui teised veel magavad ja tulen siis, kui inimesed juba magavad," ütles loodusfotograaf Remo Savisaar. "Varitsused on 12-13 tunni pikkused, millele lisandub autosõidu aeg ning matkamine varitsuse sihtkohta. Lähen hõlmad laiali ja kohale jõudes olen läbimärg, sest varustust on kilodega seljas. Tunni aja pärast hakkab vaikselt külm ja selleks puhuks olen end siis varustanud küünalde ja väikese gaasiseadmega, mu kinnaste sees ja saabaste all on soojendavad padjakesed. Ja mille nimel? Viimati nii varitsuses käies ei saanud ma kaljukotkastest ühtegi pilti. Korra varem aga pildistasin 13 tunni jooksul kaks-kolm minutit."

"Varje toimub kaljukotkaste pesast 3,5 kilomeetri kaugusel, aga selle kohani on vaja umbes pool tundi matkata. Vahel on lumi põlvini, vahel takistavad suured üleujutused ligipääsemist, siis läheb palju kauem," ütles Savisaar.

Loodusfotograafi võib võrrelda pulmafotograafiga

Kaljukotkas on väga tundlik lind ning pesitsuse ajal peab tema peast mitmekümnete kilomeetrite kaugusele hoidma. "Viimati, kui neid varitsesin, tuli välja, et seal on neli erinevat lindu: üks paar ja kaks noort lindu," ütles Savisaar. "Mul õnnestus pildile saada, kuidas kohalik linnupaar noore linnu eemale tõrjus ja pildistada, kuidas kaks noort kotkast maa peal jagelesid."

Savisaare sõnul võib loodusfotograafi tööd mõnes mõttes võrrelda pulmafotograafiga, kes ka pildistab terve päev. "Kui pulmafotograaf saab aga kindel olla, et päeva lõpuks on tal pildid kindlasti olemas ning ta võib oma töö eest raha küsida, siis mina jään tihti oma palgast ilma."

"Eelmisel nädalal juhtus nii, et sain kohe varje alguses kaks-kolm tundi pildistada, sest tõesti nii palju tegevusi toimus," meenutas Savisaar. "Aga see võttis mind füüsiliselt ja vaimselt väga läbi. Pildistamine ei ole ju ainult nupule vajutus, see on säride mõõtmine, kompositsiooni sättimine, hetke etteaimamine. Kell oli alles kümme hommikul ja mul oli vaja kohapeal olla õhtul kella seitsmeni, ning siis küll mõtlesin, et ma enam ei suuda. Aga kui hiljem kodus pilte vaatasin, siis tundsin, et tahan uuesti minna. Nii et kannatused ununevad kiiresti."

Savisaare sõnul oleneb liigist, keda pildistada. Vahel kasutab ta varjena ka autot, tõmbab sinna varjevõrgu peale ja teebki sealt pilte. "See on mobiilne varje," täpsustas Savisaar.

Imetajatest saab kõige vaatemängulisemaid pilte

Kui Savisaar veelinde pildistab, on vaja saavutada madal võttenurk ning kaamera peab olema võimalikult veepiiri lähedal. "Seepärast olen ise vahel rinnuni vees," ütles Savisaar. "Viimati pildistasin Hiiumaal nii järvekauri ehk kakerdajat. Rannas päevitades silmasin juhuslikult, et üks lind kakerdab maa peal. Jooksin ruttu autosse tehnika järele, ise kartsin, et lind on juba läinud. Hakkasin talle veest lähenema, siis lind pelgab vähem. Pool tundi jälgisin, aga tehnika on nii raske, ligi kuus kilo, mida pidin käes hoidma. Vee all on ju libedad ja teravad kivid ning laine kõigutab kõvasti. Puhkepausi ka võtta ei saanud, aga pildid sain kätte."

Savisaare lemmikud on linnud-loomad ning tegevuspildid, kus midagi toimub. Keskkonnapilte meeldib ka teha, aga selleks peab keskkond ümberringi sobima. "Portreepilti on lihtsam saada, pead vaid piisavalt lähedale minema," ütles Savisaar. "Eelistan pildistada imetajaid, nad on lihtsalt vaatemängulisemad, aga neid on vähem ja neid on raskem pildistada."

Putukate, liblikate ja kiilide pildistamise juures meeldib Savisaarele siluetiteema, meeleolud, värvid ja varjundid. "Mind kõnetavad tugeva kompositsiooniga võtteid," ütles ta. "Vahel teen häält, et lind vaataks, aga enamike piltide puhul kus lind on otse kaadrisse vaadanud, on see pigem juhuslik. Imetajate ja kakuliste puhul otsevaatamine töötab, aga näiteks ronkade ja värvuliste puhul töötab see ainult siis, kui väga lähedalt pildistada."

Esimene kaamera maksis ligi 30 000 krooni

Savisaare sõnul tal otsest suunajat pole olnud. "Fotoaparaadi valisin endale ise," meenutas Savisaar. "Mind innustasid esimesed digikaamerad. Tol ajal maksis kaamera 26 000 ja objektiiv 3500 krooni, isa Jüri aitas mind sellega."

Savisaare sõnul saab täna sama kvaliteediga kaamera kätte 150 euroga. "Ja tehnika pole vahepeal halvemaks läinud."

Kui Savisaar vaatajatele oma pilte tutvustab, siis alati avab ta pildi tausta laiemalt ning räägib juurde detaile, mida vaataja ise ei oska tähele panna. "Loodusõhtutel räägin ka sellest, kuidas liikidele lähedale pääseda, kuidas neid lähenemisega harjutada, mis märke tuleb jälgida, see kogemus tuleb aastatega."

Puutumatu loodus piltidel pole enam väga puutumatu

"Kui ma pilti teen, siis ma ju ilustan loodust," ütles Savisaar. "Kui seal on koledaid asju, siis ma neid näidata ei taha, proovin siis ümber kadreerida, midagi välja jätta, ilusat keskkonnapilti ei ole lihtne teha. Looduse ilustamine tähendab näiteks seda, et näitan oma piltidel puutumata loodust, mis tegelikult nii väga puutumata enam ei ole."

Savisaar võiks enda sõnul pildistada ka metsatulekahju või näiteks maavärina ja vulkaanipurske tagajärgi, sest need protsessid on looduslikud. "Laga, räga, raielangid aga ei kõneta mind üldse, pigem lükkab eemale," lisas ta.

Inimesi peab pilte vaatama õpetama

2006. aastal kuulutati Savisaare fotoblogi loomafotode kategoorias maailma parimaks. "Žüriid lummas kogu tervik," meenutas Savisaar. "See oli tore tõuge. Kui ma alustasin, tuli positiivset tagasiside päris palju, tundus, et inimestele läksid mu pildid korda. Ma küll pildistan enda jaoks, aga kes meist siis ei tahaks head tagasiside saada. On suur vahe, kas su pilt saab mõne laigi või tuhandeid."

"On pilte, mis mulle endale väga korda lähevad, aga ma juba tean, et kui ma pildi üles panen, siis inimesed ei näe seda sealt pildilt," ütles Savisaar. "Näiteks on mul händkaku foto, kus lind on täiesti oksterägas, mille vahelt paistab erinevates toonides imeline loojang. Inimesed näevad küll kakku ja loojangut, aga kui põhjalikumalt süveneda, võib näha, et pildil on ka händkaku siluett peidus."

Lisaks Eestile võlub Savisaart ka muu maailma loodus. Pilt, mis Savisaare National Geographicu lehekülgedele viis oli tehtud Marokos. Ta on pildistanud nii Siberis, Lapimaal kui Islandil.

"Siberis käisin kunagi koos linnuhuvilistega ajal, mil Baikalis oli alanud kevad, mis on pildistamiseks parim aeg. Islandil jäi mulle mulje, et igal kohalikul elanikul on oma tagaaias võimsam kosk või juga, kui meil Jägala juga. Island oli üldse võimas, nägin seal lunne, polaarrebaseid ja erinevaid hülgeid."

Loodus muutub ühe inimpõlve vältel

Loodusfotograaf toob vaatajatele lähedale need paigad, kuhu inimene ise kunagi ei satu, kuhu ei oska minna, kuhu isegi ei eksi. Savisaare sõnul on Alam-Pedja üks tema lemmikkohti, kus ta hakkas käima 2004. aastal. "See oli nagu paradiis, kus ma iga kord nägin midagi, mida varem polnud näinud. Mul on pilt, kus koos on peal metsis, metssead ja kährik. Nüüd käiakse seal nii palju, et loomad on eemale peletatud. Eelmisel aatal käisime saatega "Osoon" paikades, kus ma varem olin pildistanud, aga nüüd seda enam teha ei saa, sest sinna on tekkinud inimasulad. Loodetavasti oskavad kohalikud elanikud oma ümbrust hinnata. Loodus muutub juba ühe inimpõlve vältel. Kahjuks mitte positiivses, vaid ikka negatiivses suunas."

Savisaar on viimased kümme aastat teinud lühikesi loodusklippe, mida loodusfilmides on näha olnud, aga päris suuremahulist loodusfilmi teha pole plaanis. "Mul puuduvad elementaarsed ressursid, see nõuab väga korralikku tehnikat, mida mul pole. Ma pigem kasvatan videopanka, kus on juba omajagu kraami."