Margus Rebane on korvipunumise traditsiooni säilitaja ja edendaja, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu mentor, kelle töid on tunnustatud nii Eestis kui kaugemal.

"Teismelisena pakkusid minu vanaisa Johannes Eametsa jutud ja tegevused mulle rohkem huvi kui kooliasjad või hetkemaailm. Vanaisa esindas tsaariaja lõpu eesti talupojakultuuri põlvkonda, kus korvipunumise oskus oli iga mehe ja naise oskus. Kõik pered punusid oma korvid ise."

Rebane meenutas aega, mil tema korvipunumise pisiku sai. "Vanaisa tervis ei olnud enam väga hea, ta nikerdas üht lusikat ja ma uurisin, miks ta enam korvi ei punu. Vanaisa vastas, et materjali ei ole. Pakkusin siis ennast materjali tooma, teadmata, kuhu ennast nüüd segan. Uurisin vanaisalt, mille järgi oksa valida ja sain geniaalse ideaalvitsa kirjelduse: võimalikult pikk, sõrmejämedune nii alt kui ülevalt, sirge, ilma ühegi külgoksata. Nüüdki veel, 30 aastat hiljem käin metsas ringi ja otsin, kust sellist vitsa leida nagu vanaisa tookord mulle kirjeldas. Ja otsin edasi."

Rebase sõnul pani aga vanaisa niimoodi ülesannet püstitades temas seemne kasvama. "Vanaisa korvid olid tarbekorvid, kõik ühtviisi proportsioonis ja ilusad nagu vabrikust tulnud, kuigi ta tegi kõike vaid noaga," ütles Rebane. "Mina hakkasin kohe alguses tegema jaburaid ja absurdseid, tarbimiseks üldse mitte sobivaid viguriga ja kõveraid korve. Materjal oli tookord minust lihtsalt niivõrd palju üle."

"Praegu on mul mõnusaks sätitud elu, mul on komplekt erinevaid käsitöölisi harrastusi, millega tegeleda," ütles Rebane. "Tahan, nikerdan kive, tahan, punun vitstest või ajalehest, tahan molutan niisama või istutan puid."

Populaarseks saanud ajalehematerjalist punutud korve sattus Rebane enda sõnul tegema täiesti juhuslikult. "Tütar Margareta vaatas kodus lastesaadet, kus Mari Viik õpetas lastele ajalehtedest karpi punuma, ja hõikas mind ka vaatama. Vaatasingi ja proovisin kohe ka järele teha. Alguses ei tulnud midagi välja, aga kui voltisin ajalehe ühe korra paksemaks, hakkas midagi kujunema. Nüüd punun ajalehest nii matte, kotte kui musta pesu korve."

Rebane osales sel aastal Poolas toimunud rahvusvahelisel korvipunumisvõistlusel ning sai 3. koha. "Olin selle võistluse peakorraldajaga Facebookis sõber ja tema kutsus mind. Algul olin skeptiline, aga lõpuks registreerisin ennast ikka ära, et omasuguste käsitööhuvilistega kokku saada," ütles Rebane. "Üle 50 riigi osales, kokku 180 võistlejat, neli erinevat kategooriat. Võistelda tohtis ühes kategoorias, mina valisin sünteetilised ja mittelooduslikud materjalid."

Kuna Rebane Eestist materjali kaasa ei võtnud, läks ta kohalikku poodi, võttis sealt hunniku reklaame kaasa ja punus õlakoti, mis tõigi talle karika ja 3. koha.

Kui vitstest korv on oma elu ära elanud, siis põletab Rebane selle ära. "Väga lihtne ja ilus on seda teha," ütles ta. "Ilu elada ja ilu surra. Mõlemad on ilusad, tuleb vaid õppida vaatama."

Rebase sõnul on ta pühendanud oma elu käsitööle seetõttu, et armastab käsitööd. "Kui vaadata, kuhu tsivilisatsioon on praeguseks jõudnud, siis käsitööoskused on baasoskused, et sellel planeedil edasi elada," ütles ta. "Sellepärast ma seda teen ja neid oskusi edasi õpetan. Kõigist modernse maailma pingutustest hoolimata tehakse meie metsade vahel käsitööd. Sellest võibolla ei räägita ja seda ei nähta, võibolla seda ei osteta ja linnades isegi ei teata, et selliseid asju tehakse, aga õnneks on ikkagi inimesi, kes veel neid traditsioone elus hoiavad."