"Meil oli väga tõsine ja tore lapsepõlev. Kodus telekat ei olnud, autos mängis kogu aeg Klassikaraadio," meenutas Marcel Johannes Kits. "Viis aastat olime koduõppel, sest elasime koolist kaugel ja et saaksime muusikale keskenduda ning pilli harjutada. Aga mäletan lapsepõlvest ka õues ringi jooksmist, puude otsa ronimist ja jalgpalli mängimist. Lapsepõlv oli ka vaba ja fantaasiarikas."

Teismelisena oli Marcel Johannes Kitsel tõsine probleem arvutimängudega. "Mul ei olnud oma toas arvutit ja kui vanemad magama läksid, hiilisin elutuppa või magamistuppa ning võtsin nende arvuti," ütles Kits. "Mõnikord jäin vahele ka, ema ärkas üles ja siis pidin magama minema."

"Minu armastus klassikalise muusika vastu tuli kohe lapsena," ütles Katariina Maria Kits. "Alles 18-aastaselt hakkasin kuulama teistsugust muusikat." "Lapsepõlves oli igasugune levimuusika meie jaoks võõras, ma näiteks isegi ei teadnud, kes on Queen või biitlid," lisas Marcel Johannes Kits.

Kaksikud õde-venda on mõlemad konkursi "Klassikatähed" laureaadid. Marcel Johannes Kits võitis konkursi 2013. aastal ning õpib nüüd Saksamaal ning Katariina Kits 2014. aastal ning õpib praegu Šveitsis.

Marcel Johannes Kitse sõnul teeb ühest noorest muusikust tõeliselt hea ja huvitava interpreedi eelkõige väga hea pillimänguoskus. "Samuti peab oskama enda ideid ja tundeid publikule väljendada. Seepärast on oluline, milline inimene sa oled."

Katariina Maria Kitse sõnul tuleb muusikul ennast pidevalt arendada, et suuta oma tundeid muusikasse panna. "Kõige olulisem enesearendamine on lugemine. Mida rohkem ja mida erinevamat kirjandust, ka igavat, sa loed, seda parem."

"Klassikalised muusikud on tihti kitsa silmaringiga ja vähese elukogemusega," lisas Marcel Johannes Kits. "Elu nägemine ja kogemine on see, mis aitab. Kui midagi halba juhtub, saad näiteks haiget, siis ka selle tunde saab muusikasse panna."

Marcel Johannes Kits ütles, et mingitel perioodidel ei olnud tal muusikuna tõesti võimalik normaalset elu elada. "Tippmuusikuna tuleb päris palju ohverdada."

"Mina näiteks ei veeda väga palju aega oma sõpradega," ütles Katariina Maria Kits. "Lihtsalt ei ole sellist aega."

Marcel Johannes Kitse sõnul on ta viimase paari aastaga palju muutunud. "Ülikooli esimesed seitse aastat olin tõesti erakordselt pühendunud ja midagi muud ei teinud, kui ainult harjutasin. Viimasel ajal olen aga lausa nädala kaupa hakanud puhkama. Ma ei taha oma surivoodil mõelda, et olen oma elus ainult harjutanud või preemiaid saanud."

Katariina Maria Kitse sõnul kõlab muusika täiesti erinevalt, kui muusik on armunud või lahku läinud. "Isegi kui olen kaks päeva järjest armunud, on minu muusikal juba vahe sees."

Marcel Johannes Kitse tšello on meisterdatud 1674. aastal ja Katariina Maria Kitse viiul 1670. aastal. "Oma pilli hinda ma ei või öelda, aga selle eest saab päris mitu superautot. Ka pillipoogen on nii hinnaline, et selle eest saab auto osta. Üks on pilli ajalooline väärtus, mis hinda juurde annab, teine on tehniline pool ja kolmas, mis loeb, on pilli kõla unikaalsus ja rikkus." Katariina Maria Kitse sõnul on parema pilliga kergem mängida.

Pillid ja poognad ei ole noorte muusikute enda omad. Marcel Johannes Kitse tšello kuulub Saksamaa Pillifondile ja Katariina Kitse viiul Eesti Pillifondile. "Ootasin seda pilli ligi kuus aastat ja nüüd kolm aastat olen sellega mänginud," lisas Katariina Maria Kits, kes teeb Eesti Pillifondiga igal aastal koostööd, kus saab oma pillimängutaset näidata.

Marcel Johannes Kits sai oma pilli konkursiga kuus aastat tagasi. "Pillidega on seotud ranged kindlustus- ja laenulepingud," lisas Kits. "See on suur vastutus. Saksamaal on veel selline formaalsus, et iga kahe aasta tagant peab käima ette mängimas. Seal peab oma tipptaset näitama."

"Unistan muusikalise ja tehnilise vabaduse tundest," ütles Katariina Maria Kits. "Tahaksin tunda, et ma olen kõigeks võimeline. Et ma olen kehaliselt vaba, olen mõtteliselt vaba ja suudan nautida. Väljastpoolt tundub, et pillimängimine ei ole üldse raske, aga tegelikult on see füüsiliselt ja vaimselt väga raske töö tegemine."

Marcel Johannes Kits lisas, et temal on olnud korduvalt käe ülemängimisi. "Lõpuks tekivad randme või kõõluseprobleemid ning halvemal juhul lõpeb kõõlusepõletik sellega, et sa ei saa enam mängida. Olen korduvalt arsti juures käinud. Aga nii on kõigil."

"Viiuldajatel on probleem viiuliarmiga lõua all, oleneb naha tundlikkusest," ütles Katariina Maria Kits. "See koht, kus sa lõua all viiulit hoiad, kulub ära ja sinna võib bakter sisse minna. Kümme aastat tagasi käisin sellega operatsioonil. Mul oli põhimõtteliselt iluoperatsioon aga meditsiinilistel põhjustel. See oli natuke isegi ohtlik. Ja näiteks parem abaluu on mul kõrgemal kui vasak. Arst ütles mulle juba 15-aastaselt, et siin on tohutu vahe. See võib endaga tulevikus kaasa tuua suured seljaprobleemid."

Marcel Johannes Kitse sõnul on pillimängimine nagu tippsort, aga selle vahega, et sportlastel on suur meeskond kõrval, kes sportlase füüsilist seisu kontrollib, aga muusikutel ei ole.

Maria Katariina Kitse sõnul hakkab ta maalima, kui kunagi enam pilli mängida ei saa. "Mul varuplaani pole," naeris Marcel Johannes Kits. "Ma oskaksin taksot sõita või raamatut kirjutada."