"Minu tiimis on kaks tüdrukut, kes vanuse poolest võiksid minu tütred olla," ütles 50aastane Piret Reinson. "Mul on tuttavaid, kes sündisid siis, kui mina juba tööle läksin," ütles 50aastane Kristina Märtin.

"Minul on üks väga lähedane sõber, kes on minust 22 aastat noorem," sõnas Evelin Võigemast. "Tema on 21 ja mina olen 43. Aga lõpuks loeb ju ikkagi ainult inimene".

Evelini sõnul on teda vahel tudengifilme tehes tabanud naljakas tunne, kui kõik inimesed ümberringi temasse väga aupaklikult suhtuvad. "Siis ma vaatan küll, et mis teil viga on, ma olen ju nagu teie!" naeris Võigemast.

"Vanus hakkab segama võibolla siis, kui lähed välja sööma ja sina võtad Caesari salati ja su kolleeg lasteeine mänguasjaga," ütles Märtin.

Piret Reinson tõlkis mõned aastad tagasi prantslase Caroline de Maigret` kirjutatud raamatu "Mida vanemaks, seda paremaks. Aga ikkagi vanemaks." "Avastasin raamatu mõned aastad tagasi, kuna Maigret` hakkas mind mingil ajal sotsiaalmeedias jälgima," meenutas Reinson. "Hakkasin siis uurima, kes ta on ja selgus, et multitalent. Ostsin poest tema raamatu ja lugesin ühe hingetõmbega läbi. Mind kõnetas just see prantsuse naiste filosoofia, et oluline pole mitte igavesti noor välja näha, vaid näha välja kümme aastat noorem kui sa täna oled. See on prantslannade sport."

Evelin Võigemast kinkis selle raamatu endale 40. sünnipäevaks. "Lugesin raamatu enne oma sünnipäeva läbi ja oli kohe selline tunne, et võin ikka vanemaks saada küll," ütles Võigemast.

Reinson tähistas viimast korda suurelt ja uhkelt oma 30. sünnipäeva. "Pärast seda pole ma enam sünnipäevi pidanud. Isegi viiskümmend oli nii mõttetu number minu jaoks, ütlesin kõikidele oma sõpradele, et pidu tuleb siis, kui ma saan 63aastaseks."

"Minu sõbrad ütlesid, et 50 on hea olla sellepärast, et sa pole veel 60 ja ei pea enam kartma oma 50. sünnipäeva lähenemist," lisas Märtin. "Meil oli sõbrannadega juba kümme aastat tagasi vapustus, kui saime aru, et me oleme peapiiskopi eakaaslased. Peapiiskop oli meie jaoks ikkagi ju juba vanem härrasmees, mitte nagu mu sõbranna klassivend. Õnneks pole ma veel paavsti eakaaslane, kuigi ka see päev ei ole enam kaugel."

"Pärast 50aastaseks saamist ei põe ma enam, milline ma välja näen," ütles Reinson. "Oluline on hoopis see, kuidas ma ennast tunnen, kaalu peale ei astu ma juba ammu."

"Mul on ka kaalupatareid juba ammu tühjad," ütles Võigemast. "Teiste arvamus läheb järjest vähem korda, rohkem tean, mida ma ise tahan ja see kehtib kõikides valdkondades. Elad tegelikult kvaliteetsemat elu. Minu jaoks on täiesti arusaamatu, et mingis vanuses peaks hakkama teistmoodi riietuma või käituma."

"Ma ei ole juba kümme aastat kõrgeid kontsi kandnud," lisas Märtin. "Aga õnneks tänapäeva mood ka soosib seda. Veel on huvitav, et noorena hiilisin kodunt välja, et peole minna, nüüd hiilin peolt minema, et koju minna".

Reinsoni arvates on loodus naiste suhtes ebaõiglasem kui meeste suhtes. "Ma olen päris paljudele noortele naistele öelnud, et ärge tehke endaga midagi, ärge minge ennast lõikama. Emotsionaalse languse hetkel nad tunnevad, et on vanad, korts on siin ja seal ning satuvad siis konsultatsioonile."

"Naerma peab, siis ei ole su allavajunud põsk nii väga näha," lisas Võigemast.

Kõik naised olid ühel meelel, et vanuse suurenedes hakkasid nad oma kehasse palju sõbralikumalt suhtuma. "Olin 25aastaselt nii õel oma keha vastu," meenutas Võigemast. "Nüüd oled õppinud ka oma figuurile vastavalt riietuma".

Reinsoni sõnul on ta kokku puutunud ka sellega, et kui naine on üle 50, ei edutata teda enam, sest ta justkui ei ole enam arenemisvõimeline. "Kindlasti on selline suhtumine olemas Baltikumis. Euroopas, kus ma ka palju ringi olen liikunud, tunnen suhtumise erinevust, seal võetakse vanust kui teatavat elukogemust ja öeldakse, et kui sul on kogemust, siis see on super."

Võigemasti sõnul võtavad mehed vananemist enesekindlamalt ja rahulikumalt. "Kui vaatan oma klassivendi, kellel on kõhud ees ja kes enda arvates näevad ikka veel kütkestavad välja ja tüdrukuid, siis naised näevad palju paremad välja."

Pigem ajab vanuse jutt Võigemasti ikka naerma. "Sõbrannad ju jagavad omavahel päris palju oma elu," ütles Võigemast. "Ja kui keegi kurdab oma PMS sümptomite üle, siis kõik elavad talle kaasa ja lohutavad, et pole midagi, paneme kõik koos edasi."

"Vahel poes käies olen meeldivalt üllatunud, kui mõni noor poiss mulle järgi jääb vaatama," ütles Reinson. "Sellistel puhkudel mina alati kardan, et mul on spargel hammaste vahele jäänud või kleidisaba sukkpükstes," naeris Märtin.