"Ma loodan, et need õppejõud on üles ärganud. See oli lihtsalt sülitamine selle ameerika mustade imelise klassikalise muusika peale," sõnas Marjamaa ja kirjeldas juhtumit, mil ta lapsena muusikakeskkoolis klaveril džässi harjutas ning tema juurde tuli viiuliõpetaja, kes palus sellist muusikat koolis mitte mängida.

Holger Marjamaa mäletas kommentaarile järgnenud iseenda tugevat emotsiooni, kuid vaikis.

"Ma ei öelnud midagi, aga oleks võinud. See solvas mu südamemuusikat. Ikka naerdi selle peale. Paljudel õpetajatel oli mentaliteet, et džäss ei ole õige muusika," tõdes noormees, kes imestas juba kaheksa-aastaselt valjuhäälselt selle üle, miks muusikakeskkoolis džässiosakonda pole, kui isegi Venemaal on.

Holger Marjamaa armus enda sõnul džässi juba väga noorelt: "Rääkisin alati emale, et džäss on mu süda ning ema ja tädi andsid mulle võimaluse seda treenida. Nad võtsid seda tõsiselt ka, aga samas natuke lapse jutuna."

Elu muutev kohtumine

Holger peab oma elu üheks murranguliseks hetkeks nädalat, mil ta kõigest mõneteistkümneaastasena kohtus oma ema Kristiina Liiviku korraldatud noorte džässifestivali "Visioon" õpitoas džässpianist David Kikoskiga.

"Olin temast poole meetri kaugusel – nägin tema käsi, klaverit, tundsin tema energiat. Vot see on see, mida ma tahan," elustas ta tollased tunded ning mäletas, et legendaarne ameerika džässpianist võttis ta kiiresti omaks ning andis talle eratunde.

"See oli fantastiline. See, kuidas ta uskus minusse! Olen sõnatu selle kogemuse ees," rääkis Holger. Nüüd ise juba aastaid maailmalavasid vallutav noormees on David Kikoski ehk oma guruga korduvalt kohtunud ja plaanib talle taas külla minna.

Tumedad aastad

Saates peatus Holger Marjamaa ka ajal, mil asjad temaga kõige paremini ei olnud. Teismelisena ülbitsemist muusikute seltskonnas nimetas ta egoistlikuks rumaluseks ning perioodi tumedateks aastateks.

"Ma läksin ülbeks ning see maksis valusalt ja väga karmilt kätte inimsuhetes. Ego ja nõmedusega öeldud asjad – isegi vend Mairo ütles, et sa tekitasid piinlikkust," tunnistas Marjamaa ja kõneles, kuidas ta mängis koos endast vanemate muusikutega hilisõhtuti džässilokaalides ja liikus vanemate inimeste seltskonnas. Hullemast päästis Holgeri Mairo, kes väikse venna tegusid mõnikord ema eest varjas, et mitte viimast kurvastada.

Kuid need tumedad aastad kasvatasid Holgerit, ta hakkas iseenda sisse vaatama: "Otsisin väga palju ennast. Mulle andestati. Tundsin, et pean endaga tegelema – ma ei ole kodust, kus selliseid asju öeldakse. See oli minu jaoks ärkamine."

Rusuv vanemate lahutus

Keerulisi perioode on Holgeri elus olnud veel. Ta tõdes, et vanemate lahutus mõjus talle rusuvalt.

"Ema jaoks varises maailm kokku," läks Holger tagasi talveõhtusse, kus vanemate ühiselt jalutuskäigult tuli tagasi ema üksinda ja teatas, et nüüd on kõik. "Nutsin ja helistasin isale, et palun ära mine...".

Koos venna Mairoga tundis Holger, et ema on vaja toetada. Poisid panid oma voodid kokku ja ema magas nädalaid nende vahel: "Emotsioonid andsid tõuke, tundsime, et peame kokku hoidma."

Holgeri ema Kristiina Liivik rääkis saates, et oli alati unistanud tervest perekonnast. Sama soov on ka Holgerit kandnud. "Kui mina saan lapse ja peaksin lahku minema, loodan, et seda ei juhtu, siis last ei jäta ma mitte kunagi," mõtiskles Holger ja lisas, et on tänulik, et nende perekonnas on suudetud armastada ja andestada.

"Kõik on andeks antud. Mul on hea meel, et mu mõlemad vanemad on elus ja me saame kõik läbi. Kui tulen Ameerikast, panen restoranis suure laua kinni, siis oleme kõik koos ja on päris pere tunne," kirjeldas ta tänast päeva, mil tema vanematel on uued kaaslased ning ka tema enda elus armastus.

Oma kasvamise loos peab Holger Marjamaa kõige tähtsamaks seda, et teda on võetud sellisena nagu ta on: "Ma sain olla mina. Meil polnud raha, aga suured väärtused, mis tegelikult loevad, sain kodust. On õnn, et sündisin sellesse perekonda. See on nii ilus, kuhu me oleme välja jõudnud."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.