"1983. aastal tegime Rein Järlikuga "Ajurünnakut", kus püüdsime kõikvõimalike nõukaaegsete tobedustega võidelda ja pakkuda ideid, mis võiksid elu paremaks muuta. Näiteks uurisime, kuidas elada kivilinnas nagu kodus, võidelda liigjoomisega, mida teha selleks, et perre sünniks kolmas laps või kuidas stimuleerida tööd. Kogusime saates ekspertidelt ja ka vaatajatelt  konkreetseid ettepanekuid ja avaldasime need hääletamiseks ajalehes "Televisioon". Tahtsime ühiskonnas mingeid muutusi esile kutsuda, aga ülemuste arvates läksime oma saadetega liialt teravaks."

Telejuht Enn Anupõld sai aru, et  partei keskkomitee hullemate etteheidete ärahoidmiseks tuleks saatejuhid poliitikasaadetest mõneks ajaks eemal hoida. Täiesti juhuslikult kuulis Šein – hariduselt sotsioloog – auditooriumiuuringutega tegelevalt kolleegilt Peeter Maimikult, kes oli äsja lõpetanud vanemaealiste kui teleauditooriumi uuringu, et see oluline sihtgrupp televaatajaid on täitsa unarusse jäänud ja et neil on omad, väga spetsiifilised vajadused ja huvid.

"Sealt sain siis idee oma uue saate jaoks," meenutas Šein. "Vanasti käis telemajas asi nii, et iga hooaja lõpul tuli saatekava komisjonile esitada oma saateidee, see vaadati läbi ja otsustati, kas sobib või mitte. Idee sobiski, aga saateaeg –pühapäeviti kell kaks – anti selline, kus praktiliselt mitte keegi telekat ei vaadanud. Nii oli hea mind õhtuselt ekraanilt taandada, ilma et ajakirjanikutöö  oleks ära võetud."

Tol hetkel ei osanud 38-aastane saatejuht aimatagi, et saatest kujuneb 40 aastane missioon, mis ei näita tänagi veel mingeid väsimuse märke. "Alustades pakkusime saate sihtgrupiks 55+. Emotsionaalses mõttes ei teadnud ma saate sihtgrupist siis veel mitte midagi," meenutas Šein.

Ühiskonda ilmusid pensionärid ja puuetega inimesed 

Pärast esimest saadet hakkas toimetusse tulema meeletult kirju. Algul pensionäridelt, aga üsna varsti leidsid saate üles ka puuetega inimesed. Vaatajate kirjadest tuligi juba laiem mõistmine, milliseid teemasid saates peaks kajastama ja neid oli väga palju: üksindus, tervis, kehalise võimekuse vähenemine, argieluline toimetulek, pensioniasjadest ja muust seadusandlusest arusaamine, hulk elukondlikke üksikasju, abivahendite puudumine ja palju muud.

"Vaatajad tegid selle saate," kinnitas Šein. "Ju siis oli vajadus lihtsalt nii suur." Üsna kiiresti sai saade oluliseks koostööpartneriks sotsiaalministeeriumile ja paljudele teistele organisatsioonidele.

Eneselegi üllatuseks tegeles Hagi Šein taas ühiskondlikult oluliste teemadega, millest teda justkui eemale oli tahetud hoida. "Koostasime probleemidega tegelemiseks ministeeriumile aina uusi kirju ja pabereid, mida kõike on vaja teha, et vanemaealiste elu paremaks muutuks ja nende ealistele vajadustele sobiks," meenutas  Šein. Tänu saatele loodi Eesti Pensionäride Liit ja Eesti Puuetega Inimeste Koda.

"Lõunatunnist" sai "Prillitoos"

Kuna saade oli eetris lõunasel ajal, pandi alguses saatele nimeks "Lõunatund". "Tahtsime aga, et saate nimi oleks soe ja seostuks paremini sihtgrupiga, kellele saadet teeme," meenutas  Šein. "Toimetaja Helgi Oidermaa leidis lõpuks sõna "prillitoos", mis meile enestele väga meeldis ja võeti kohe ka vaatajate poolt väga hästi vastu. Mäletan, et päris tihti saadeti meile toimetusse kõikvõimalikke kootud ja heegeldatud prillitoose. Lõpuks oli meil toimetuses suur toosikollektsioon."

Šein juhtis üksi saadet seitse aastat, ja seda ka ajal, mil ta tegutses juba uues ametis, Eesti Televisiooni programmidirektorina. "Õnneks leidsin Hille Tarto, kellega tegime veel päris pikalt koos."

Kokku on nüüdseks "Prillitoosi" juhtinud üheksa saatejuhti. Lisaks Šeinile ja Tartole veel Kadri Pihelo, Heiki Meeri, Ela  Tomson, Diana Lorents, Hans Kaldoja ja Ewe Kaselaan jning nüüd juba palju aastaid Reet Linna.

Toimetus hakkas korraldama rahvamatku ja kontserte

Üsna varsti said saate püsikülalisteks erinevad spetsialistid. Kiiresti sai populaarseks "Prillitoosi" tohter Viktor Vassiljev, kelle nõuandeid suisa oodati. 

Saates tõsteti fookusesse tervisesport ning teadmine, et ka vanemas eas võib väga edukalt sporditegemist nautida levis. Kuna spordiüritusi, millest vanemaealised inimesed osa saanuks võtta, tol ajal ei olnudki, hakkas saate toimetus korraldama kõikvõimalikke avalikke üritusi – "Prillitoosi" rahvamatka, ratastoolide võidusõitu ümber vanalinna ja suuri kontserte Linnahallis, millest osavõtt oli alati väga rahvarohke.

Tugevasti elu küljes olemine 

Šeini arvates on saatesarja populaarsuse ja pikaajalisuse fenomen see, et saates tegeldakse oluliste ja eluliste asjadega.  "Elus hakkamasaamine kõnetab nii vanainimesi kui nende lapsi," ütles Šein. "Kui praegu tahaks keegi alustada nö igikestvat saatesarja, siis peaks see olema väga tugevasti eluasjades kinni, selles, mis huvitab inimesi alati: suhted, seksuaalsus, tervis, usk, tulevik… "

Šeini sõnul pole "Prillitoos" mitte kunagi olnud morbiidne elulõpu saade, vaid alati positiivne ja  elujaatav. "Muidugi saan ma nüüd ise vana olles palju paremini aru neist, kellele me tol ajal saadet hakkasime tegema," ütles Šein. "Vanaduses veedad sa suurema osa ajast iseendaga. Isegi kui sul on sõbrad ja lähedased. Sa pead ise olema endale talutav kaaslane, hooliv ja kriitiline, huvitav ja mõistev, innustav ja lohutav. Sa lähened elu lõpule ja tahad läbida ka selle teekonna osa võimalikult hästi. Meie kultuuris pole kombeks hädaldada ega kurta, eakad arvavad enamasti, et peab ikka ise toime tulema, ei räägi neid vaevatest asjust. "Prillitoos" on olnud ja saab olla toeks."

Tarkused, mille olulisus aja jooksul kasvab 

Tarkusi, mida legendaarne telemees "Prillitoosis" kõlanust on kaasa võtnud, on mitmeid. "Eluks ajaks on meelde jäänud mulle intervjuu andnud psühholoogi arutlus sellest, kui tähtis osa inimeste elus on puudutusel. Inimestevaheline lähedus elab puudutusest. Vanemas eas jääb lähedaste puudutusi üha vähemaks või need lakkavad hoopis, sageli ei julgetagi vanu inimesi puudutada. Niisiis – kui lähete oma eakatele vanematele või sugulastele külla, puudutage neid, hoidke käest kinni, kammige juukseid, silitage nende pead, emmake, kui ära lähete…"

Veel meenutab legendaarne telemees korduvat eakatest saatekülaliste kinnitust, et hing ja keha vananevad erineval viisil. "Olen nüüd ka ise seda palju kordi kogenud," ütles Šein. "Tundub uskumatu, kui huviline ja sädelev hing võib olla juba üsna väetis kehas."

Ehk kõige olulisem tarkus on iseendaga olemise oskus. "Sa omad ainult seda, mida ise oled oma elu jooksul enda sisse pannud ja kogenud," ütles Šein. "Seepärast tasub ära igasugune pingutus, mis elujõudu kasvatab ja sind uute teadmiste ja elamustega laeb." 

78-aastane telelegend käib iga nädal kaks-kolm korda jõusaalis ja ujumas. "Tuleb ette päevi, mil tahaks loobuda ja mitte sundida end püsti tõusma ja minema," meenutas ta. "Ja oi kui hea tunne on siis, kui oled trenni jõudnud. Siis toimub mingi ümbersünd, keha ja vaimuni jõuab esimeste liigutustega heaolutunne, see salvestub ajju ja seda meenutades on iga järgmise "ei jaksa, ei viitsi" korral kohe lihtsam jalad alla saada. Võimalik, et see pingutus tasub sellega, et tervelt elatud aastaid saab rohkem."

Sportlikku vormi on aga väga vaja, sest legendaarse telemehe päevi täidavad nii paljud tegevused ja kohustused, mis annavad silmad ette palju noorematelegi kolleegidele. "Poole kohaga olen veel Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi telekultuuri külalisprofessor, sel aastal tegelen ERR-i ja Tallinna ülikooli tele- ja raadiotoimetajate/saatejuhtide mikrokraadi programmiga, hoian vananemast oma telekultuuri kursust, pooleli on veel üks teleajaloo uuring," loetles Šein.

Eesti institutsionaalse teleajaloo on Hagi Šein oma kolmes teleraamatus jõudnud juba lahti kirjutada, nüüd on ta ette võtnud telekarikatuuride uurimise, mis avab meie varsti juba 70-aastaseks saava televisiooni arenguloo emotsionaalsema külje. Igapäevast tähelepanu nõuavad ka Eesti Filmi Andmebaas ning teleteaduse ja teleajaloo andmebaas "Telekraat". "No ja viis-kuus tundi jääb selle kõrval uneaega ka, palju rohkem ei vaja," lisas Šein.

Küsimusele, kuidas on võimalik nii palju jõuda, jutustas Hagi Šein loo oma tudengipõlvest. "Pälsoni ühikas pandi mind esimese kursuse keemiatudengina ühte tuppa kahe, samuti keemiat õppiva neljanda kursuse poisiga, kellest mõlemast said hiljem akadeemikud. Ühe voodi kohal seinal rippus suur, käsitsi kirjutatud loosung, mis oli mul iga päev silme ees ning on saatnud mind kogu elu. Sellele oli kirjutatud: "Enne kui tõused, mõtle milleks."