Eesti Raadio kõige populaarsema saate taustajõud ja ajutrust oli raadio meelelahutustoimetus RAMETO.

"On ehk pisut keeruline uskuda, et raadio kuulatavus oli tookord oma 55-60 protsenti. Kuid nii see tõesti oli. Kõige paremad saated olid raadios pühapäeva hommikul, sest kohe kell 10 algas "Tere hommikust, põllumehed", siis järgnes "Mnemoturniir" ja sinna otsa kell 11 kohe "Meelejahutaja". Kuid imestada ei maksa, sest Eesti Raadio esimene programm oligi siis ju ainuke eestikeelne jaam," rääkis Tootsen enam kui pool sajandit tagasi alanud saate eduloost. 

Tund aeg väldanud raadiosaatel oli oma kindel ülesehitus ja see püsis Tootseni sõnul kolmel sambal: huumor, intervjuud huvitavate inimestega ja muusika.

"Huvitavate inimestega sai rääkida reisimisest ja näiteks lastearst Eha Kostabi oli üks väga hea ja humoorikas rääkija – kõik alati naersid. Pärast ta hakkaski humoreske kirjutama. Muusika ja muusikute eest kandis hoolt aga fantastiline Vello Mikk, kes tõi meile esinema kõik artistid, kes vähegi kuulata kõlbasid," meenutas ta.

"Ansamblitele oli see jälle suur asi, sest nende lood said nii korralikult lindistatud ja tuntus tuli peale kauba, sest saadet kuulas kuni 400 000 inimest ja kui "Meelejahutajast" käis kas näitleja, ansambel või laulja läbi, siis pärast seda neid kutsuti juba ka haltuuradele, näiteks kuhugi kolhoosi puhkekodusse."

Nalja oskas kuulaja nädalavahetustel raadiost aga lausa oodata, sest "Meelejahutajale" eelkäijaks olid RAMETO estraadisaated, kus nutika meelelahutusega täitsid eetrit toimetaja Juhan Saar ja saatejuht Valdo Pant. Kaasa lõid seal ka näitlejad Voldemar Panso ja Jüri Järvet. 

RAMETO esimene saade – suur raadiomäng – läks eetrisse 1965. aasta 25. detsembril Raadioteatris. Mängu juhtis Valdo Pant, kuulajad said kaasa mängida kirja teel. Esimese mängu järel olevat kirju tulnud nõnda palju, et Eesti Raadio käis neid postkontorist suisa veoautoga toomas. Populaarsus aga muudkui kasvas ja et mängijad vajasid ka väärikaid auhindu, jõudis peagi Eesti Raadiosse ka esimene reklaam. Selle autor oli tollal veel Tallinna reisi- ja ekskursioonibüroos direktori toolil istunud Priit Aimla. 

Üle nädala jõudsid eetrisse suured raadiomängud ning muusika- ja naljakavad, kuid Tootseni sõnul oli toimetusel üha kibedamalt just huumorit tarvis. "Õnneks tuli Aimla varsti meile tööle ja Priidul olid väga head sidemed Vene humoristidega, kes õigupoolest olid enamjagu küll hoopis juudid, kuid kelle perekonnanimed olid olude sunnil venestatud." 

Esmalt läksid eetrisse Aimla toimetatud saated sarjast "Nõukogude naerumeistrid". "Me olime ausad inimesed, andsime neile honorari ka, kuid suurim rõõm oli neile tegijatele teadmine, et keegi nende loomingut kuskil päriselt ka kasutab," rääkis Tootsen.

Kuid naljade vajadus üha kasvas. "Ma rehkendasin kunagi kokku, et aastas kulus meil saadetesse ikka oma 500-600 lugu. Paremiku leidmiseks vaatas Aimla läbi umbes 2000-3000 teksti, sest ega kõik ei kõlvanud ka meile üle võtta. Kuid just tänu Priit Aimlale oli meil korralik huumorivarustus ja tekkisid ka eesti humoristid," on Tootsen tänulik.

Kuid ajad muutuvad. Nii tunnistas Tootsen nüüd, et neid nalju, mis "Meelejahutajas" rahvast naerutasid, ta enam väga humoorikaks ei pea. "Olen neid vanu saateid selle kõrvaga kuulanud küll, kuid õige vähe on neid, mis ajaproovile vastu on pidanud. Suur osa neist oli ju nii-öelda kommunaalhuumor ja praegu paneb muigama see, mille üle me siis naersime," tõdes ta.

"Kuid muusikakriitik Ofelia Tuisk ütles kunagi, et igal ajastul on oma hääl. See on nii õige, kuid see käib ka huumori kohta, sest igal ajastul on ka oma huumor. Ma olen vaadanud neid praeguse ja püstijalakoomikuid: mind nad eriti naerma ei aja, aga saal rõkkab ju samamoodi nagu meil. Nii et tõesti – igal ajastul on oma hääl ja oma nali oma naer."

"Meelejahtuaja" nalju saab endiselt kuulata ERR-i arhiivist.