1998. aastal kogunes ühekordse heategevusliku projekti raames stuudiosse neli räpparit: Priit Kolsar ehk Cool D, Kaarel Kose ehk Kozy, Henry Kõrvits ehk Genka ja Revo Jõgisalu, kellest sai hiphopansambel A-Rühm. Nendega liitus peagi produtsent Berk Prikenfeld ehk DJ Critical. Stuudiospetsialistina aitas esimese albumi "Laulmata jäänud laulud" valmis teha Paul Lilje.

Enne A-Rühma sündi oli Priit Kolsar Cool D-na tegutsenud juba mitu aastat. "Kogu seda masinavärgi tõsidust või milleni see välja võiks viia, ma tol hetkel ei tajunud," rääkis ta. "Peale esimest albumit oli selge, et asi toimib, et võiks veel teha. Oma peas ei julgenud ma end ühele pulgale panna teiste sellel ajaperioodil Eestis tegutsenud artistidega," kirjeldas Kolsar oma alaväärsuskompleksi.

Henry Kõrvits märkis, et Cool D oli suuresti see, kes eestikeelse räpi välja mõtles. "Sellist päris Ameerika stiilis gängstaräppi ei olnud eesti keeles olemaski," rääkis ta. Kõrvits sai ka ise Cool D loomingust tõuke.

"See oli räpimaastikul päris uus asi, et Eesti oma ingliskeelne räpigrupp andis ametlikult kasseti välja," meenutas Kõrvits Toe Tagiga saavutatud lainetust. Kosest ja Kolsarist ta alguses suurt midagi ei arvanud. "Tundsin, et ma olen nagu parem, kuna nemad tegid eesti keeles. Ma tundsin, et see pole nagu õige, et õige asi on inglise keeles," meenutas ta.

Kõrvitsa sõnul kopeeris ta oma esimesed ingliskeelsed riimid, nagu tollele ajale kombeks, välismaiste eeskujude pealt maha. "Proovisin oma teemat sinna lükata, tekitada sellist Kalamaja-Kopli imidžit, et see on ka nagu neighbourhood või geto," rääkis Kõrvits, kes proovis Ameerika hiphopkultuuri ja 90ndate Eesti pätikultuuri omavahel põimida.

Kaarel Kose tegi enne A-rühma kaasa Mustas Q-s. Mustale Q-le vaatas Priit Kolsar ehk Cool D enda sõnul tol ajal alt üles ja viitas neile kui tolle aja 5miinusele. "Kui nemad olid toas, siis pudelid lendasid ja möll käis. Kose oli selles sama pundis ja ütleme nii, et tol ajal oli ta kõvasti rajum mees kui hiljem," naeris Kolsar.

Prikenfeld arutles, et ilmselt jäi ta A-rühmale silma erinevate hiphopi ürituste korraldamisega. Lisaks teadis ta enda sõnul Kosest juba varem ning oli ka Toe Tagi albumile kaks biiti teinud, ainukesena ei teadnud ta Cool D-d.

"Neil oli bändi DJ-d vaja. Ma olin keskkoolis, olin 16-17," meenutas ta. "Kui sellised toonased skene superstaarid kutsuvad su bändi, ei mõtle kaks korda," ütles Prikenfeld, kes oli A-Rühma eestikeelsest hiphopist vaimustuses. "See oli kuidagi nii õige, nii värkse, väga lööv," märkis ta.

A-Rühm oli alguses projektipõhine poistebänd, mille algatas kaude Indrek Ditmann läbi selle, et korraldas Punase Risti tuure, kuhu ta Kose kaudu esinejaid otsis. Kuna Musta Q-d 1998. aastaks enam ei eksisteerinud, kutsuski Kose kampa Genka, Revo ja Cool D.

Kose rääkis, et kui tema ja Cool D tegid Punase Risti jaoks "Viimases lumes" küllaltki viisakad salmid, siis Genka olevat täie rauaga andnud. "Mõnes mõttes oli see piiremurdev tekst kogu Eesti jaoks. See, kuidas ta sõnade rütmi kasutab, sõnu väänab – see on talle ainuomane oskus," märkis Kose. "Proovisin Cool D järgi päris vulgaarset sõnavara kasutada selles esimeses loos," ütles Kõrvits ja meenutas, et oli üllatunud, kui neutraalse salmi Cool ise oli välja mõelnud. "Mees tuli pealinna ja oli viisakas," naeris ta.

A-Rühmal aitas esimest albumit salvestada Paul Lilje, kes projektiga liitus läbi Kaarel Kose, kellega koos varem Mustale Q-le materjali oli toodetud. Lilje oli teinud kaasa ka Code One'i koosseisus. "Ta oli rohkem tehniline persoon, meie tekstidesse ja ideedesse väga ei sekkunud," kommenteeris Kolsar.

Esimese koos tehtud loo edu põhjal otsustati asjaga jätkata.

Kosel oli enda sõnul A-Rühma tekkimisel kohe plaan M-i "Pop muzikat" sämpeldada ja Eesti popmuusikat mahategev lugu teha. "Eesti popmuusika tundus hea ja lihtne asi, mida vihata või kellele halvasti öelda, aga see tuli südamest ka," märkis Kõrvits.

"A-Rühm tegi suure teene Eesti muusikale, tänu sellele lõppes see pull kiirelt ära ka," lisas ta. "Meie koht oligi olla see bänd ja sõnumitooja, kes ütlevad asju välja veidi ebatsensuurselt. Mulle sobis see: meie versus maailma," naeris Kose.

Paul Lilje arvates oli tol ajal ka neist vihasemaid popmuusika kallal ilkujaid, tuues näiteks Claire's Birthday. "Tohver oli minu arust ennast ainult selle peale üles keeranudki, et saaks ära panna kõigile," sõnas ta ning lisas, et A-Rühma keskis ei arutatud kellestki konkreetsest, kellele n-ö ära panna.

Lilje meenutas, kuidas biite tegi bändis peamiselt Critical, lugude teemade peale oli hea nina aga Genkal, kelle järgi siis ülejäänud joondusid. Cool D räppis tekstid sisse tavaliselt ühe korraga ning Kosel oli probleeme hilinemistega, nii väljasõitudel kui lüürika esitamisel. Revo sai Lilje sõnul hella hingena kõigiga väga hästi läbi, kuid nentis, et ta tundis ilmselt kohati ebakindlalt.

"Ta ei teinud ise tekste valdavalt, Henry kas aitas või kirjutas talle tekstid ise," meenutas Lilje ning lisas, et ka stuudios salvestades läks temaga kõige kauem aega, kuid laval oli mees omas elemendis. "Tegelikult on poisid kõik suure südame ja hella hingega. Cool D-l oli küll algusaegadel see pesapallikurikas pagasnikus, aga see käis nagu tema Tartu imidžiga kaasas," arvas Lilje.

Rühma siseselt käis Kolsari sõnul pisuke konkurents. "Sa teadsid, et teine mees kõrval, kes on ka väga kõva sõnasepp, teeb oma salmi ja ei tohi juhtuda sellist asja, et tema teeb väga hea salmi ja sinu oma siin kõrval on veits hapu," rääkis ta ning tunnistas, et see teadmine pani rohkem pingutama.

"Meil on need tekstid alati teemalised olnud, kuigi niisama kõvatamist tuleb ka ette," ütles Kose. Genka mõtiskles, et Kose oli vahel liiga intelligentne oma kalambuuride ja riimidega ning palus tal asju lihtsamalt öelda. "Tavaline inimene ei tea mis on "impeachment nagu vaal saalis". Ma proovin ka lihtsakoelisemaid asju sinna sobitada. A-Rühm ongi koht, kus lõbusamat ja tantsulisemat asja ajada," märkis ta.

Prikenfeldi arvates ei kirjutanud keegi rühmast meelega midagi vulgaarsemalt. "Cooli tekstid olid juba ammu sellised. Ma arvan, et iga vägisõna oli täpselt õige koha peal, kus teda oleks võinud kasutada. See andis ka mingit ehedust juurde, et me ei hoidnud midagi tagasi," rääkis ta.

"Räppi peeti sel ajal veidraks Ameerikast üle võetud nähtuseks, mis ei olnud justkui siinmail loomulik. Ta ei olnud ikka tõsiseltvõetav muusika sellel ajal," arvas Prikenfeld. "Eestikeelse hiphopi skene alles hakkas kasvama sel ajal," lisas Kose.

Kui Ameerika hiphopis sämpeldati enda mõjutajaid James Browni, Aretha Franklinit ja teisi, siis Prikenfeld otsustas hakata sämpeldama endist sovieti materjali. "Džässikontserdid, mingid imelikud töötlused, Ida-Saksa vinüülid – ma ostsin kokku kilo hinnaga vinüüle, kuulasin neid läbi ja võtsin sealt siis juppe, mida ma kokku lõikasin," rääkis ta.

Genka rääkis, et kuna hiphop on sämplitele üles ehitatud, ei teadnud ta, kas see rahvale meeldib või mitte. "Mul on lihtsalt vedanud, et mingid lood on rahvale meeldinud. Minul ei ole seda Sven Lõhmuse tunnetust. Ma lihtsalt teen ja see on ekstraboonus, et osad lood on ka rahvale meeldinud," rääkis ta.

Esimest korda tundis Kõrvits Eesti räpimaastikul konkurentsi aga Chalice'i tulekuga. "Tema stiil oli teine, lähenemine oli teine. Temal oli selline Tartu conscious räpp, pehmemad teemad ja väärtused," kirjeldas Kõrvits skene esimesest suuremat jagunemist.

""Laulmata jäänud laulud" on Eesti hiphopi skenele aluse pannud plaat," kinnitas Kose, nentides küll, et ka Cooli albumitel oli oma mõju, kuid A-Rühm legitimiseeris eesti keeles räppimise lõplikult. "Me tegime selle popmuusikas konkreetseks alažanriks," lisas ta. "Me oleme 25 aastat pannud ja paneme edasi ka. See ei ole häbiasi, see on tõde," kuulutas Genka.