"Olen teda läbi elu seostanud pigem kohaga, kus ta töötas. Kunagi ütlesin, et Linnar töötab Skype`is, siis IT-kolledžis, praegu on ta muuseumi asutaja," rääkis Johannes ning jätkas: "ja olen hakanud ütlema, et Linnar on IT-guru – see kombineerib ta eriala ja oskused. Ta tegeleb IT-ga, kuid see, mida ta teeb, on enam-vähem maagiline, tal on spirituaalne lähenemine IT-le – Linnar on arvutite Igor Mang."

Isalt on noormees õppinud kriitilist suhtumist ning imetles juba lapsepõlves tema ratsionaalset lähenemist kõigele: "Ma pole kunagi näinud Linnarit hädas. Kui on mingi intsident või midagi valesti, on tal väga loogiline ja lihtne lahendus. Miski pole maailma lõpp, miski pole päriselt halvasti."

Maailmavaated on isal ja pojal Johannese silmis natuke erinevad: "Linnar on hästi pragmaatiline, mind on alati huvitanud vabam lähenemine asjadele."

Johannes on liikunud loomingulist rada pidi, tegelenud näitlemisega ning teda paeluvad kunst, meedia, muusika ja filmid. "Kuid ka Linnar on suur kultuuripuuk, vaatab palju teatrit ja ooperit, kogub vinüüle ja me käime koos kinos. Kuigi oleme koos kokku vaadanud viis filmi, mis meile mõlemale meeldisid," naeris Johannes.

"Seda loovuse ja fantaasia maailmarada on tal olnud väga varajasest lapsepõlvest," meenutas Linnar Viik ja jätkas: "alates mängudest, mis ta mängis – plastiliinimaailm kõikvõimalikes suundades ja mõõtudes. Legodega ehitamine ja lood, mis ta sinna juurde rääkis."

Arusaamatu laste peksmine

Johannes on sündinud Rootsis ja elanud seal kaks esimest eluaastat ning tal on Eesti ja Rootsi kodakondsus. "Kui ma ütlen inimestele, et olen tegelikult rootslane, siis see annab alati uue dimensiooni. Ma ei tea, kuidas see nii tähtis on...," imestas ta.

Saatejuht Sten Teppani küsimusele, kas ta tajus kasvatuse seisukohalt enda puhul midagi teistsugust, vastas noormees, et on teiste inimeste kaudu puutunud kokku sellega, et paljudele lastele anti rihma ja neid peksti.

"See on minu jaoks täiesti abstraktne idee, et sa lööd oma last. Ma ei ole kunagi oma elus puutunud kokku vägivallaga selles mõttes, et minu vanemad osutaksid minu suunas vägivalda. See on täiesti absurdne! Kuidas peaks lapse löömine teda korrale kutsuma?"

Johannes ei usu, et rihma andmine ja hirmu külvamine kedagi positiivses suunas arendaks. Tema arvates tuleb inimesele anda paremad võimalused. "Laps sodis kardinale? Osta siis talle kunstikomplekt ning tee kindlad piirid," tõi ta näite.

Ta on veendunud, et need, keda on kasvatatud rihmaga, hakkavad ka ise seda tegema ning kergelt lapsi vägivallaga ähvardama. Samas nentis Johannes, et ka vabakasvatus ei anna häid tulemusi: "Vabakasvatatud täiskasvanu ei ole kokku puutunud kontseptiga, mis on läbikukkumine. Oli hirmus näha inimest, kes ei saanud aru, mida ta valesti tegi või ei mõistnud, et kõik ei lähe nii, nagu ta tahab."

Linnari sõnul sai tema oma lastega juba väga noorelt kõigest kõnelda ning karistamise vajadus puudus.

Mitte isa ega ema, vaid Linnar ja Kadi

Tähelepanelik kuulaja märkas saadet kuulates, et Johannes ei nimeta Linnarit mitte isaks, vaid kutsub nimepidi. Samuti ei ütle Linnarile "isa" Johannese õde Alina.

Linnari sõnul tegi Johannes sellise valiku varakult, ning õde tema tuules, kuna ümberringi kutsusid kõik neid Kadiks ja Linnariks. "Minu jaoks ei ole see probleem ja olengi niimoodi harjunud."

Linnari kinnitusel ei näita see kuidagi läheduse puudumist: "Vaid soovi olla võrdväärsed, muu hulgas ka vestluspartneritena. Ja arutamine oli parim viis kompromissi või tulemuseni jõudmiseks. Ei olnud vaja karjuda."

"See, et ma kõiki oma vanemaid alati nimepidi kutsun, on lubanud mul luua palju inimlikuma ja personaalsema läbirääkimise ning suhte nendega," ütles Johannes ja selgitas, et vanemate all peab ta silmas ka kasuvanemaid.

Eluterve lahkuminek

Kadi ja Linnar läksid lahku, kui Johannes oli 7-8-aastane ning mõlemad leidsid uued kaaslased. Johannese sõnul oli ta ära jaotatud nelja pere vahel ning kõik need inimesed on tema elus tähtsat rolli mänginud.

"Mitte ükski minu vanematest ei õhutanud vaenu teise vastu. Mitte keegi ei öelnud, et see on tema süü ja tema on halb või et see on temast nii nõme, et ta kasvatab teid sellistena. Nad nagu polekski lahku läinud –  nad lihtsalt elasid eri kohtadest teiste inimestega. See oli ühine otsus ja väga produktiivselt välja mängitud," rääkis ta ning lisas, et vastupidine olukord, kus omavahelised suhted ei toimi, võib lahutatud vanemate lapsi tugevalt mõjutada.

Linnar rääkis, et neil oli Kadiga jagatud vanemlus viisil, kus mõlemal oli kontakt lastega regulaarne: "Ei olnud midagi sellist, kus ma kohtan Alinat või Johannest kord paari kuu tagant nädalavahetusel ja avastan, et opaa, mis nüüd on juhtunud. Tundsin, et ma olin kogu aeg nendega kontaktis."

Eluterve lahkumineku teise tähtsa nüansina nimetas ta, et kõik olulised asjad tuleb teise vanemaga läbi rääkida, kas või taskuraha suurus, aga eelkõige põhireeglid.

Iseenda vanemate suhet näinuna on Linnar käinud psühhoteraapias ning põhjalikult lahti mõtestanud nende abielu – mõistnud, et vanemad ei olnud omavahel õnnelikud, vaid olid koos tema pärast. "See on väga suur koorem ühele lapsele – olla garant, kelle pärast on vanemad koos. See on midagi sellist, mida ma kindlasti ei tahtnud ega taha ka kellelgi teisele."

Linnar rääkis, et tema lapsed on talle mitu korda öelnud, et nende jaoks on kõige olulisem, et ta oleks õnnelik. "Mitte see, kellega ma koos olen või mida ja miks ma seda teen. See on tohutu kergendus. See on suurim kompliment, mida sa võid lapselt saada," ütles ta ja lisas, et soovib, et tema lapsed oleksid mis iganes valikute tulemusel selles maailmas samuti õnnelikud.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.