Mõisaveski paradiisiaia elanik: siin ei eksisteeri kindlaid kellaaegu
Mulgi vallas Uue-Kariste külas üritab väike grupp inimesi endise mõisakompleksi maadele luua keskust, mille filosoofiaks on elada kooskõlas loodusega ja luua juurde elurikkust. "Maahommik" käis Mõisaveski paradiisiaia sõpruskonna eluolu ja tegemisi uudistamas.
Toidu kasvatamiseks on Mõisaveskis loodud kaevamisvaba ja permakultuuri põhimõtetega tootmisaed. "Kõik tootmisaiast pärit jäägid ja pealsed pannakse vana kompostiga segamini, komposteeritakse ära ja lähevad sügisel enne talve tagasi peenrasse," rääkis Mõisaveski paradiisiaia algataja ja eestvedaja Peeter Putnik.
Kasutatakse erinevaid komposteerimisviise: kiirkomposti, vermikomposti ja ka Johnson-Su komposteerimissüsteemi. "Kui enamasti lagundavad kraami bakterid, siis Johnson-Su bioredaktoris teeb seda seeneniidistik, tänu millele tekivad teistsugused toitained," selgitas Putnik. "Seal, kus me toitu kasvatame, on oluline, et bakterite ja seente osakaal oleks võrdne," lisas ta.
Paradiisiaed tähendab Putniku jaoks teadvuse seisundit, milles kõik tema vajadused on kaetud. "Kui ma sellises seisundis olen ja hakkan loomingut tegema, siis tulebki selline looming, mis hakkab minu maailma kujundama," rääkis Putnik. ja lisas, kuidas inimesed saavad Paradiisiaeda tulla, seda seisundit tunda ja koos nendega ühise unistuse nimel töötada.
Kalle on Mõisaveskis elanud 40 päeva. Ta tundis, et ta ei sobitu eriti ühiskonda, ta otsis pikalt tööd, kuid ei suutnud seda leida. "Ma olin kuri ühiskonna peale, aga lõpuks sain aru, et see juhatas mind kuidagi enda juurde – mul on aega, et tegeleda oma huvidega, tempo puudub, müra ei ole," kiitis ta oma praegust elu.
Putniku sõnul meeldib Mõisaveski elanikel mõelda endast kui sõpruskonnast. "Võib-olla kujuneb sellest ka kogukond. Loodusega kooskõlas elamise näidiskoha raames hakkame me vastu võtma vabatahtlikke siia. Me saame neid siin majutada, toita, nemad saavad selle eest vastu panna oma aega, kus nad saavad tööd teha meie unistuse täitumiseks," rääkis Putnik.
"Kui mul saab siin kivide ladumisest ja müüri lõhkumisest villand, siis lähen korraks järve äärde, jalutan, söön – siin ei eksisteeri kindlaid kellaaegu, igaüks on siin nagu omaette peremees," rääkis Margus, kes põgenes Mõisaveskisse Tallinnast 30 aasta jagu tehtud hingekurnava töö eest. "Ma näen oma edasist elu ainult siin piirkonnas, siit mul ära ei ole plaanis minna," lisas ta.
Mõisaveski üks eestvedaja, Reelika, rääkis, kuidas unistuseks on luua paradiisiaialaadset elukeskkonda, kus tavaühiskonnas levinud mured ei kehtiks. "Ma olen valinud oma ülejäänud elus luua nii palju elurikkust, kui ma vähegi suudan. Ma kujutan ette, et kogu see 27 hektarit on ühel hetkel täis lopsakaid viljapuid, mis kasvavad iseseisvalt ja metsikult. Selle sees saavad elada nii loomad, linnud kui ka inimesed nende sees," lisas Putnik.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Maahommik"