1997. aasta kevadel käis "Õnne 13" režissöör Tõnis Kask seriaali "M-Klubi" võttel. See oli esimene sari, mida teleprodutsent Raivo Suviste ise tootma hakkas.

"Üsna varsti pärast Tõnise külaskäiku helistas mulle Raul Rebane, tollane Eesti Televisiooni programmidirektor, kes teatas, et Eesti Televisioonil ei ole enam "Õnne 13" tootmiseks raha," meenutas Suviste. "Sarja tootmine lõpetatakse ära, kui mina ei ole nõus tootmist üle võtma. Veel lisas Raul, et raha on meil sulle anda näpuotsatäis, ülejäänu pead ise otsima."

Sellise otsekohese pakkumise põhjuseks olid ilmselt teleringkondades liikunud jutud, et kogu "M-Klubi" tootmiseks vajamineva raha hankis nooruke produtsent ise. "Ega ma pikalt ei mõelnud ja võtsingi tootmise üle," lisas Suviste. "Õnne 13" oli selleks ajaks eetris olnud kaks hooaega, Suviste meeskond liitus sarjaga kolmandal hooajal.

Kui 90-ndatel telesarja tahtsid toota, oli ainuvõimalik leida sponsorid, kellelt raha küsida. See aga ei olnud lihtne ülesanne, sest summad olid suured ja lepinguid ei tehtud ühe saate, vaid terve hooaja peale. ""Õnne 13" ühe hooaja tootmiseks pidin sponsori käest küsima 500 000 krooni," meenutas Suviste.

Algus oli väga keeruline. Sajad sponsorkirjad tuli valmis trükkida trükimasinal, sest arvutid polnud veel nii levinud. See oli tohutu hulk kirju, millest vaid mõnele üksikule vastus tuli. "Aga kuidagi vaikselt hakkas minema, sari kogus aina enam populaarsust ning nii me nina veepinnale saime."

Närvesöövad aastad – kas sari pannakse kinni?

Esimestel hooaegadel oli "Õnne 13" eetris üle nädala. Üsna kohe saadi aga aru, et sari tuleb saada iganädalaseks. "Lähtusime põhimõttest, et vaja oli kujundada vaatajaharjumust," meenutas Suviste. "Kui vaataja täpselt ei tea, kas sari on täna eetris või mitte, on lihtsam on see üldse vaatamata jätta. Kui ta aga teab, et sari on eetris iga nädal, siis on võimalik potentsiaalset vaatajat ka sarja vaatama harjutada."

"Õnne 13" on üks vähestest sarjadest, mille eetriaeg ei ole mitte kunagi muutunud. Juba 30 aastat on sari eetris olnud laupäeviti kell pool üheksa.

Keerulistele aegadele mõeldes meenutas Suviste, et küllaltki valuline oli sarja meeskonna töökorralduse muutmine. "Esimestel hooaegadel oli võttegrupp harjunud üht osa salvestama neli päeva, aga nii edasi jätkata polnud lihtsalt realistlik, ei ajaliselt ega ka rahaliselt."

Väga närvesöövad olid ka kõik need aastad, mil igal kevadel tuli südamevärinal oodata, kas sari jätkub sügisel või pannakse kinni. "See on vist ainuke aeg seriaali ajaloos, kui olen päris vihane olnud," meenutas Suviste.

"Terve meeskond oli ooterežiimil ja tootmine ülimalt keeruline, sest kui positiivne otsus tuli alles mais-juunis, aga osad pidid valmis olema hooaja alguseks, siis kogu töö, alates stsenaariumi kirjutamisest kuni reaalsete võteteni tuli ära teha ju nappide suvekuude jooksul."

Selline närvidemäng kestis 2000. aastate alguseni, mil ETV juhatuse esimeheks sai Aare Urm. "Aare tulekuga muutus ka meie olukord stabiilsemaks. Koos tollase finantsdirektori Jaanus Kõusaarega nad neid auke seal lappisid. Ja päris edukalt."

Kogu rahalunimine ja sponsorite otsimine lõppes 2002. aastal, mil Eesti Televisioon lõpetas reklaami edastamise ning ühtegi sponsorlogo saadetes enam näidata ei tohtinud. Sellest ajast alates on "Õnne 13" sarja finantseerijaks ETV. "Aastaid on meie rahaline olukord päris stabiilne olnud," ütles Suviste. "Aga alati võiks võimalusi muidugi rohkem olla."

"Õnne" meeste surmad

Sünged on olnud ajad, mil sarjast lahkutakse taevastele näitelavadele. "Kõige valusamalt elasin üle Evald Hermaküla lahkumist," meenutas produtsent. "Me olime väga head sõbrad. Tema minek oli lihtsalt nii uskumatu, et lõi väga kauaks ajaks rivist välja."

Aga valusaid lahkumisi on olnud veel. "Kaljo Kiisk, Aarne Üksküla, Lembit Ulfsak, Tõnu Kilgas, Eino Baskin, Väino Aren," meenutas Suviste. "Legendide lahkumised on kõige rohkem meie tegemisi varjutanud."

Suurt rõõmu teeb aga see, et Õnne tänava legendaarsed naised, Helgi Sallo ja Luule Komissarov, on siiani suures hoos. Produtsent on tänulik selle eest, et sarjas teeb praegugi kaasa hulk näitlejaid, kes astusid "Õnne 13" maailma juba 30 aastat tagasi – Anne Veesaar, Raivo E. Tamm, Eero Spriit, Marika Korolev.

Liigutavaid hetki on Raivo Suviste sõnul olnud nende aastate jooksul palju. "Südame teeb soojaks meie meeskonna traditsioon enne hooaja algust kokku saada," lausus Suviste. "Räägime uue hooaja plaanidest ning naudime üksteise seltsi. Viimased aastad oleme kogunenud sarja stsenaristi Andra Teede juures."

Südantliigutav on produtsendi sõnul ka vaatajate tagasiside. "Päris tihti kirjutatakse meile, mis neile sarjas meeldis ja kuidas ühe või teise tegelase elu edasi peaks minema. Mulle meeldivad ka negatiivse sisuga kirjad, sest neist on tavaliselt väga palju õppida. Kõige hullem on ükskõiksus, kui su tegemised ei lähe mitte kellelegi korda."

Unistuste meeskond ekraani ees ja taga

30 aasta jooksul on sarja juures stsenaristina tegutsenud viis inimest. Sarja idee autor ja esimene stsenarist oli Astrid Reinla, kelle surma järel võttis teatepulga üle Kati Murutar. 1996. aastal asus "Õnne 13" elu suunama Teet Kallas, kellelt omakorda võttis järje üle Urmas Lennuk. Alates 2014. aastast kirjutab Õnne-lugusid Andra Teede.

"Stsenaristi leidmisega tegeleb produktsioonitiim," ütles Suviste. "Meil on väga vedanud, et valikud on alati hästi õnnestunud, sest stsenaristi roll sarja juures on kõige olulisem ning stsenaristi vahetamine ei pruugi sarja populaarsusele alati kasuks tulla. Aastas on vaja kirjutada kokku 30 osa, mis ei ole sugugi lihtne töö."

Vaataja jaoks teevad sarja populaarseks just näitlejad, aga veelgi olulisem roll sarja sündimisel on kaadritagusel meeskonnal, kelleta ei jõuaks ükski osa eetrisse.

"Suurimaks õnnestumiseks peangi seda, et sari siiamaani eetris on püsinud. Põhjuseks kindlasti meie meeskonna professionaalsus," tunnustab Suviste oma unistuste meeskonda. "Minuga pea sama kaua on sarjaga seotud olnud tegevprodutsent Jüri Jaanus, režissöör Ain Prosa, kostümeerija Annely Pahman ja grimmerija Inga Tõnissar, kes alles tänavu, 80-aastasena, pensionile läks."

Igas osas ei saa keegi sündida või surra

Päris tihti küsitakse "Õnne" tegijate käest, miks sari nii aeglane on ja miks seal ikka mitte midagi ei juhtu. ""Õnne 13" on nagu omaaegne kultussari "Vaprad ja ilusad", kus esmaspäeval hakkavad inimesed reisile minema ja reedeks on kohver kapist välja tõstetud," naeris Suviste. "Ja selles pole mitte midagi halba. Iganädalaste sarjade dünaamika on kogu maailmas selline. Igas osas ei saa keegi sündida või surra."

Küll aga on tegijate eesmärk, et sari oleks ajakajaline. "Püüame igal võimalusel reaalse eluga kaasas käia. Näiteks Ukraina sõja puhkedes mõtlesime ka meie oma väikese panuse anda ja tõime sarja sisse Kaitseliidu teema ja Jaanus Mehikase kehastatud ohvitseri Siim Susi, kes osales isegi kaitseväe suurimal õppusel Kevadtorm."

Sarja fenomeni kohta arvab produtsent, et kui maja vundament on õigesti tehtud ja hästi laotud, siis töötabki kõik hästi. "Kui on olemas elusad karakterid, huvitavad suhteliinid ja professionaalsed näitlejad, siis ongi lihtne vaatajale südamesse minna."

Tunnustust jagavad nii kolleegid kui president

Suviste on oma pikaajalise teletöö eest saanud ka väärilise tunnustuse. 2022. aastal sai ta Eesti filmi- ja teleauhindade galal elutööpreemia panuse eest Eesti televaldkonda ja 2023. aastal presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

"Need kaks väga erineva kaaluga tunnustust olid mõlemad minu jaoks väga suured üllatused," ütles Suviste. "On väga tore saada tunnustatud oma kolleegide poolt, aga väga südamesse läks muidugi presidendilt saadud teenetemärk, et minu tegemisi on märgatud ka väljaspool teleinimeste ringi."