"Muidugi tuleb suure üllatusena, et Valgrel on laule, millest me midagi ei tea," ütleb näidendi autor Mart Sander, kes esitas legendaarse helilooja laule juba 17-aastaselt. Laulu käsikirjade kohta ringleb palju legende, millest üks räägib, et pärast Valgre surma käis tundmatu mees tema korteris ja küsis kõik tema lood endale.

"Tegelikult on tema käsikirjad kõik need aastad olnud riigiarhiivis ja koopiad Teatri- ja Muusikamuuseumis," ütles Sander. "Probleem, miks neid lugusid varem pole avalikustatud seisnes ilmselt selles, et tema käsikirjalised lood olid sageli parandustega, natuke halvasti loetavad, ilma harmooniata ning osaliselt ka saksa keeles. Meie muusikud lihtsalt ei viitsinud sellega vaeva näha."

Tööd on aga tulnud teha palju, sest ainuüksi lugude leidmisest ei piisa, tuleb võtta noot, mõtelda välja harmoonia, parandada ära näpuvead, kirjutada eestikeelne tekst, orkestreerida, orkester stuudiosse viia, laulud sisse laulda ning alles siis sünnib lugu, mida saab kuulata.

"Aga tänu sellele oleme saanud 12 uut lugu, millest pooled oleme orkestriga juba salvestanud," rõõmustas Sander. "Mis saab veel ilusam olla, kui meie hulgast lahkunud muusik suudab meile ikka veel uut muusikat pakkuda."

Kuigi Raimond Valgre elust on tehtud neli lavastust ja üks täispikk mängufilm, tegi lavastaja Jaanus Nuutre Mart Sandrile ettepaneku kirjutada Valgrest näidend just seetõttu, et legendi kohta leiti uusi nurki ja teemasid, mida pole veel kajastatud. Avastus publiku jaoks võiks tulla aga teatrisaalis ja seepärast lavastaja kõiki kaarte veel ei ava.

"Olen viimane põlvkond, kes tunneb isiklikult neid inimesi, kes tundsid Valgret lähedalt," ütles Mart Sander. "Suhtlesin tema bändikaaslastega, eelkõige Valter Ojakääruga, kes on kirjutanud Valgrest kui legendist väga lugupidavalt. Miks ta legendiks kujunes? Kas ta oleks legendiks saanud ka siis, kui meile oleks räägitud asju, mida avalikult ei räägitud?"

Üks legend Valgrest räägib, et ta oli surres nii vaene, et maeti pappkirstus ja ilma riieteta. "Need on kõik kunstilised liialdused," ütles Sander. "Kirst oli küll odav, aga maeti ta tema viimase hea ülikonnaga. Selliste lugudega kujunevadki legendid. Ma olen mõelnud, et Valgre võiks olla legend eelkõige tänu oma muusikale, mitte tänu vaesele ja grotesksele elule."

Erinevalt paljudest tema kaasaegsetest laululoojatest kirjutas Valgre oma lauludele tekstid enamasti ise. "Tal on oma käekiri nii muusikaliselt kui ka poeetiliselt," ütles Sander. "Kogu Valgre muusika on nagu tema päevik, mida kuulates saad teada, mis tema hinges ja ümber toimus. Tunnetad otsekui ühe noormehe unelmate maailma. Aga me ei tohi võtta seda reaalse päevikuna, sest see kujuneb järk-järgult fantaasiamaailmaks, põgenemiseks reaalsusest."

Pärastsõjaaegseid käsikirju vaadates tuli Sanderile üllatusena, et sageli oli Valgre ühele laulule kirjutanud kaks teksti. "Üks tekst on valgrelik, kus ta läheb oma fantaasiamaailma, mis kahjuks enam ei olnud lubatud aga teine on sotsialistlikult sobiv tekst, mis oli ilmselt kirjutatud mõnele komisjonile esitamiseks," ütles Sander. "Sellest on näha, et ta sundis ennast kirjutama asjadest, mis polnud talle tegelikult üldse tähtsad. Valgre auks pean küll ütlema, et ma ei ole ühestki tema materjalist leidnud ülistusi ja oode Stalinile, seda piiri hoidis ta ikka väga tõsiselt."

Laval astuvad üles Liisa Pulk, Nikolai Bentsler, Mart Sander, Jürgen Gansen (Kuressaare Teater), Hardo Adamson, Miika Pihlak ja Kristjan Arunurm (Salme Teater) .

Muusikaline draamalavastus "Peaksime rääkima Raimondist" on pühendatud helilooja 110. sünniaastapäevale.