"See, kust see tuli, kuidas see kõik algas ja veel nii vara, on mõistatus, mis on siiamaani lahendamata. Meil ei ole musikaalseid sugulasi," imestas Martina Põldvere, kui rääkis tütre varakult ilmnenud andest.

Martina tõdes, et sai tütre madalast ja tugevast häälest aimu esimesest hetkest alates: "Juba sünnitusmajas oli ta madal ja kõva hääl kaugele kuulda."

Peagi märkasid vanemad, et väike tüdruk laulab lasteaiast koju jõudes kõiksugu laule puhtalt järele: "Hakkasime teda filmima ja see päädis sellega, et ta hakkas improviseerima – vaatas kuhugi ja laulis näiteks vaasist, aga enamik laule lõppesid sõnadega "emme, kallis emme"," meenutas ema.

Karm hinnang viis aastateks soovi laulda

Kuid Laura lauljatee ei alanud vaatamata vara ilmnenud eeldustele sugugi lihtsalt. Hoopis vastupidi – keeruliseks osutus juhendaja leidmine, kuna kõik heitusid tüdruku madalast häälest ja ütlesid, et ei oska sellega midagi teha. Ka koorilaul ei sobinud Laurale, kuna põikpäisena tahtis ta laulda omamoodi, mitte ühtselt, nagu koor kõlama peab. "Madalam hääl oli alguses täielik miinus," tõdes Laura ning rääkis loo, tänu millele ta aastateks laulmise üldse lõpetas.

"Meil olid kuuendas klassis katsed muusikali "Alice imedemaal". Õpetaja tuli minu juurde ja ütles, et sul on suurepärased näitlemisoskused, aga sinu hääl ei pea mitte kunagi laval vastu. Ma ei saanud seda rolli, mulle tehti üks null," kirjeldas Laura kogemust, mis tegi hingele haiget.

Ka Martina mäletab juhtunut hästi: "Ei lähe ju kooli arveid klaarima, aga see oli tõesti päris karm – anda kujunemise eas inimesele selliseid hinnanguid. On igasugu variante, kuidas sõnastada, et näed ses rollis kedagi teist. Aga see oli päris kole."

Kuid siis kohtus Laura Ursel Ojaga. Tuli Eurovisioonile sõit Suntribe'iga ja hoo sai sisse lauljakarjäär: "See oli vinge, justkui teises maailmas rändamine, ma poleks kunagi osanud unistadagi sellisest asjast. See andis tugeva aluse mu karjäärile, andis eneseusku ja suunas muusikuks saamise teele."

Suur kaitsev õde

Rääkides oma elu ja teekonna olulisematest mõjutajatest, nimetas Laura perekonda: ema, isa, vend Gregorit, kes on siit ilmast lahkunud, ja vanaema-vanaisa.

"Minu mälestused lapsepõlvest on hästi soojad, ägedad ja head. Empsiga on alati olnud avatum suhelda, aga isa on olnud kindlasti toetav jõud ja alusmüür," sõnas Laura ja meenutas, kui rõõmus ta oli, kui sündis kaheksa aastat noorem vend Gregor.

"Olin nii uhke ja õnnelik, ostsime kimbu ja ma valisin oma väikse venna jaoks sinise liblika. Olin suur kaitsev õde." Martina rääkis lapsi võrreldes, et näeb neis nii ühiseid jooni kui ka erisusi: "Nad täiendasid teineteist."

Mis õigusega sa edasi elad...

Emana on Martina läbi elanud võimalikest valusaima hetke, kui Gregor suri.

"Ega selle teemaga ei ole kerge elada. Ja sellest ei saa kunagi üle. Sellega peab õppima elama. Aga tekib paratamatult tunne, et mis õigusega sa edasi elad, kui su laps enam ei ela," ütles Martina ja lisas, et võttis kiiresti omaks mõtte, et on ülitänulik, et selline võrratu inimene ta elus oli.

"See tänutunne aitas mul olla. Ja see, et mul on Laura, kelle nimel edasi elada," ütles ta.

Jõule tähistatakse perekonnas endiselt (Gregor suri enne jõule 2016. aastal - toim.) ning Martinal on töökabineti seinal pildid mõlemast lapsest.

"Gregor vaatab mind, nägin teda täna ööselgi unes. Mulle meeldib mõte, et ta on kuskil siin kogu aeg. Ma ei loo maailma, kus teda ei ole," ütles ta.

Saatuse hoolde jäetud

Kui Laura vaatas saates enda lapsepõlvele tagasi sooja tundega, siis Martina tunnistas, et midagi helget temal oma lapsepõlvest meenutada pole: "Pidin karastuma ekstreemsel moel. Olin väga palju üksinda. Mul oli ema, aga teda ei olnud minu jaoks praktiliselt olemas. Isa ei elanud meiega. Olin saatuse hoolde jäetud."

Martina pidi suureks sirguma sisuliselt omal käel, vanemate puudumine tõi kaasa olelusvõitluse koos teadmisega, et mitte kellelegi pole loota. Head hetked olid siis, kui ta sõitis trolliga õe juurde, kus oli mõnus ja soe ja sai süüa.

"Aga ma ei kurda, ega seda muuta saa. Oli nagu oli. Ma ei süüdista ema, mul ei ole halbu tundeid tema suhtes. Kogu elu on õppetund ja sellest tulenevalt tahan ise olla hea ema, parem ema," rääkis Martina, kes sai ise emaks juba 19-aastaselt.

"Ma olin ülimalt õnnelik. Ma arvan, et see tuli sellest, et see oli esimene "asi", mis kuulus mulle," jagas ta ning lisas, et tema ainus vara emaks saades oli 120 rubla, mis kulus lapsele käru ostmiseks. Kõik kulges aga õnnelikult edasi, Martina sõnul oli tal Laura isaga ilus elu.

Laura kiidab oma vanemate kasvatust, ta tõi esile perekondlikud õhtusöögid, kus nauditi toitu, jagati rõõme-muresid, tehti nalja ja hoiti kokku: "Meie aeg ja ruum. Ja kallistamine – füüsilise puudutuse kaudu armastuse edasi andmine. See kõik on mul meeles ja südames."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.