1980. aastal sündinud Võigemast kasvas üles Lasnamäel. Näitleja meenutas, et tol ajal elas Lasnamäel palju väikeste lastega peresid. "Seal oli selline oma hooviromantika – lapsed said hoovis kokku ja olid päevad läbi jalgratastega õues kivimüüride vahel. Ega millestki puudust seal küll ei tundnud," kirjeldas ta. 

Siiski õppis Võigemast 1990. aastatel Lasnamäel elades, et karta ei tohi. "Kui sa koera kardad, siis koer haistab su hirmu, ja kui sa mingisugust gängi kardad, siis nad ka haistavad su hirmu. Mul ei ole õnneks mingisuguseid isiklikke traagilisi kogemusi Lasnamäel üles kasvamisest."

Näitleja meenutas, et tema lapsepõlvekodu oli alati muusikat täis. Suurimaks muusikaliseks mõjutaks peab ta oma isa, kes kuulas valdavalt ingliskeelset muusikat. "Mingisuguses vanuses hakkasin aru saama, et mul on Eesti muusikas väga suured lüngad, sest olen seda lapsena oluliselt vähem kuulanud," märkis ta ning lisas, et tema lapsepõlve kuulusid näiteks Led Zeppelin, The Beatles ja Rolling Stones. "Ma isegi ei mäleta seda hetke, mil ma neid esimest korda kuulsin, sest ma olen neid kogu aeg kuulnud. Meil kodus eriti vaikust ei olnud, sest muusika mängis kogu aeg."

Kooli minnes läks Võigemast ka muusikakooli, kus õppis klaverit. Kuigi mingil hetkel soovis ta klaveriõpingud pooleli jätta, ei lubanud vanemad tal seda teha. "Ma olen neile muidugi äärmiselt tänulik, et ma muusikakooli lõpetasin," tunnistas ta.

Muusikakoolis käies võttis Võigemast võidukalt osa erinevatest klaverikonkurssidest ning klaveriõpetaja arvas, et ta võiks muusikaga edasi tegeleda. "Tagantjärele arvan, et põhiline eeldus oli see, et ma mängisin kontserdil või võistlusel alati paremini kui klassis. Praegu ma annan endale aru, et mul on pigem väike käsi. Ma ei ütleks, et mul on nii head eeldused, et olla päriselt pianist," nentis ta. 

Umbes 14-aastaselt mõistis ta, et kui ta tahab olla väga hea pianist, peab ta väga palju harjutama, aga nii palju ta klaverimängu ei armastanud. "Seetõttu ma ei õppinud edasi, ma ei jäänud kaheksandaks aastaks ega mõelnud pikemalt edasi. Teatri- või filmitööd tehes jaksan väga pikki tööpäev ja proove teha. Kui süda kisub sinnapoole, siis on ka töövõime suurem," usub Võigemast.

Kuigi pärast muusikakooli lõpetamist jäi klaverimängu pikk paus, on Võigemastil alati kodus klaver olnud. "Ma küll ei mängi seda alati, aga klaver on mul kodus. Noodist ma suudan ikkagi lugeda, kui on vaja. Kui mul on laulmiseks mingi noot, siis ma hätta ei jää, ma loen nooti, tunnen intervalle ja helistikke."

Näitleja tõdes, et on terve elu armastanud laval olla ning lavanärv teda kuigi tihti ei piina. "Elus on olnud mõned korrad, mil ma olen tundnud sellist halvavat lavanärvi, aga see on olnud siis, kui ei ole väga täpselt teada, mis laval juhtuma hakkab. Kui on proovi tehtud, siis on minu puhul närv see, mis aitab kaasa. Kui on lavastus, mida on juba pikka aega mängitud, siis see närv isegi ei külasta enam. Kõik, mis puudutab kuidagimoodi esinemist, mulle probleeme ei põhjusta," sõnas ta.