1920. aastatel ehitatud maja sai Tuuli päranduseks oma vanaemalt. "Pärisin selle 2012. aastal ja esialgu me ei osanud arvata, et me siia kolime, algul suvitasime, aga siis see hakkas väga meeldima ja jäime üha pikemaks, lõpuks see suvi algas mai alguses ja sai läbi oktoobri lõpus," selgitas Tuuli Jõesaar.

Pärast lapse sündi otsustasid nad, et võiks ikkagi suvila korda teha. "Olime remonti juba vaikselt teinud, aga ühel hetkel sai otsa see töö, mida saab teha palgast," selgitas ta ja lisas, et katust ei saa vahetada nii, et teed ühel aastal veidi ja järgmisel aastal ülejäänu. "Kui sa aga kogu katuse jaoks hakkad raha koguma, siis kukub see sulle enne lihtsalt pähe."

"Seetõttu tuligi pangalaen ja sinna otsa ka õnnetu Kredexi toetus," sõnas ta ja lisas, et iseenesest on see väga tore, et riik tahab toetada selliste vanade majade kordategemist. "Järgi mõeldes on 40 000 eurot väga suur summa, mis on keskmise palga teenija jaoks kahe aasta palk."

"Siis tuli aga välja, et humanitaarina on väga keeruline seda taotleda, sest sa ei saa tingimustest aru ja siis läheb keeruliseks," ütles Tuuli Jõesaar ja tõdes, et kuna Kredexi väljamakse tähtajad hakkasid venima, siis ei saanud ta kasutada toetust ehitusperioodi kestel. "Ühel hetkel ma avastasin, et kuigi mul on riigipoolne kiri, et mulle on ette nähtud 40 000 eurot, siis ma käisin mööda küla ringi ja laenasin sõpradelt raha."

"Kõik lõppes selle loos hästi, ma sain oma 40 000 eurot kätte, mul õnnestus isegi oma majale saada kasutusluba, nii et me tohime siin täiesti legaalselt viibida, kuigi ma pean ütlema, et ma olen koos lastega selles majas ööbinud ka mõned ööd illegaalselt enne kasutusluba," nentis ta.

See lugu on nüüd jõudnud ka teosesse "Meie maja lugu". "Ma olen äärmiselt emotsionaalne inimene ja elan kõik endast välja, mistõttu ma olen oma ehituslugusid kirjutanud Facebooki juba aastaid," mainis ta ja ütles, et ühel hetkel võttis temaga ühendust kirjastaja Epp Petrone ja palus sellest raamat kirjutada. "Ükski mõistlik inimene, kellel on täiskohaga töö, kaks last ja kukil kohustus aasta ajaga rekonstrueerida maja kõigile seadustele vastavalt, ei võta vastu pakkumist kirjutada poole aastaga raamat, aga mina, idioot, ütlesin, et teeme ära."

"See on rohkem kui minu maja lugu, seal on ka küsimus valikute tegemisest ja naisena meeste maailmas tegutsemisest, sest naised tavaliselt ei rekonstrueeri maju, aga mina tegin seda ja kuidas see siis läks, pigem on see ka julgutus, kuidas täiesti tavalise inimesena pihta hakata," ütles Tuuli Jõesaar.

Ta tõi ka välja, et ta on jaganud mõtteliselt maal elamise kulu hoopis asjadeks, mis talle meeldivad. "Ma olen nõus maksma vaikuse eest, sest Mustamäelt korteri akna tagant kiirendasid mingid jobud kogu aeg mööda, siin ei ole seda, ei ole mingeid röökivaid pidusid, ei ole pidevat liiklusmüra," ütles ta ja lisas, et ta on nõus maksma ka pimeduse eest. "Mulle meeldib ka, et mul käib rebane akna alt läbi, ma olen nõus selle eest maksma."