"Tulin siia möödunud aasta 15. märtsil, peeaegu kohe pärast sõja algust. Ma elasin Harkivis, praktiliselt Ukraina-Venemaa piiril. Meie linna rünnati juba sõja esimestel tundidel. Ärkasin plahvatuste peale. Mitu päeva veetsime maa all metroos. Lõpuks otsustasime linnast lahkuda, sinna jääda oli täiesti võimatu," meenutas Utevska sõja algust.

TÜ arheogenoomika professor Kristiina Tambets rääkis, et esimest korda kohtus ta Utevskaga kümme aastat tagasi, mil viimane käis külalisteadlasena Tartus. Pisut enne sõja algust võttis Utevska Tartu Ülikooliga taas ühendust, sest tal oli plaan Harkivis algatada projekt, mis oleks tegelnud vana DNA uurimisega. "Ta teadis, et meil on uus vana DNA labor ja seega ta tundis huvi, kuidas saaks neid proove siin teha," meenutas Tambets.

Kui sõda algas, võeti Utevskaga taas ühendust. "Me kirjutasime talle põhimõtteliselt Messengeris ja ütlesime, et kui tema plaanidesse mahub see, et ta peab Ukrainast lahkuma, sest ta ei saa seal enam edasi töötada ja elada, siis ta teab, et tal on üks koht, kus teda oodatakse," rääkis Tambets.

Utevska sõnul ei päästnud Tartu Ülikoolis töötavad inimesed mitte ainult tema elu, vaid andsid talle võimaluse normaalset elu ja teadustööd jätkata. Sel kevadel sai Utevska Euroopa Liidu rahastatud stipendiumi, mille abiga saab Tartus oma teadustööd jätkata. Utevska uurib, kuidas elasid inimesed Ukrainas rauaajal ja kust ukrainlaste juured pärit on.

Enne stipendiumi saamist aitas Utevska kaasa ka Eesti teadusele. "Eesti Teadusagentuur lõi pärast sõja algust niisuguse hea meetme, millega juba jooksvatele projektidele sai juurde liita Ukrainast tulnud teadlasi. Üks selline projekt ongi Eesti keskaja materjale käsitlev projekt," selgitas Tambets.

Utevska sõnul on Harkivi Ülikool ja Tartu Ülikool täiesti erinevad. "Harkivi Ülikool on väga suur, palju erinevaid teaduskondi. Tartu Ülikoolis on rohkem keskendutud teatud valdkondadele ja minnakese rohkem süvitsi. Ka rahastus on parem."

Eestis elades annab Utevska endiselt ka Harkivi Ülikooli õpilastele loengud, seda veebiteel. "Need süsteemid toimisid suurepärased koroonaviiruse ajal, nüüd kasutame neid edasi," selgitas ta.

Suvel käis Utevska Ukrainas, et sealt ära tuua materjal, mille põhjal oma rahva juuri uurida. See on sõjast pääsenud põhimõtteliselt ime läbi. "Inimesed päästsid materjalid, mida olime aastaid kogunud, kaasa arvatud proovid Antarktikast ja mujalt eksootilistest paikadest. Materjale ei saanud jätta ülikooli, mis oli tule all. Ja oma eluga riskides, sõja esimestel päevadel ja nädalatel, üritati päästa kõik materjalikogud," meenutas teadlane.

Utevska teadustöö sujub Tartus hoogsalt, esimesti tulemusi võib oodata kahe aasta pärast. "See pole lihtsalt teadustöö. Sellel võivad olla inimkonna jaoks väga olulised tulemused, sest see uurib etnogeesi Ukraina aladel ja loob juurde Ukraina ajalugu. See avab Ukraina pärandi maailmale."