Oled varasemalt öelnud, et kitarri hakkasid sa juba seitsmeaastaselt mängima. Räägi, kust sinu muusikaarmastus alguse sai.

Muusikaarmastus sai alguse kindlasti mu perekonnast, mul on küllaltki musikaalne perekond. Mu ema oli akordioni- ja klaveriõpetaja, isa mängis kitarri ja vend õppis klaverit. Ka mu väike õde mängis vahepeal nii klaverit kui trumme. Ühesõnaga, me oleme kõik suured muusikaarmastajad. Vanemate muusikariiulils leitud CD-d ja DVD-d, ka kontserdid, on see koht, kust suurem muusikahuvi pihta hakkas.

Ma proovisin ka lasteaias ja algkoolis kannelt ja viiulit mängida, aga ma sain suhteliselt kiiresti aru, et kitarr võiks ikkagi minu pill olla ning seejärel astusingi muusikakooli kitarri õppima. Sealt enam tagasiteed ei olnud. Muusikahuvi võimendus kolmandal või neljandal aastal kitarri õppides, kus ma hakkasin vaikselt ise ka midagi looma. Tollel hetkel jutumärkides, kuna see kõik oli ikkagi väga algeline.

Ja kui ma esimesed lood kirjutasin, oli selge, et ega ma midagi muud ei viitsi küll teha kui muusikat.

Kas su esimesed lood olid instrumentaallood?

Jah, need on kuidagi väga häguselt meeles. Neid ei saa ka päris lugudeks nimetada – pigem olid lugude katsetused.

Kas neid lugusid kusagil internetis üleval ei ole?

Ei. Ma loodan, et mitte (naerab).

Kuskil 15- või 16-aastaselt tekkisid mõtted, et peaks oma lugusid salvestama hakkama ja oma esimese plaadi tegema. Kui ma läksin Pärnusse Sütevaka gümnaasiumisse, siis ma leidsin sealt endale juhendajateks Erko Niidu ja Laura Junsoni, kellega koos ma salvestasingi oma esimese lühialbumi.

Ma isegi leidsin internetist selle plaadi kohta tehtud intervjuu. Sa kogusid Hooandaja abiga plaadi avaldamiseks raha.

Jah. See oli väga sellise Ed Sheerani vibe'iga (naerab).

Ehk siis Ed Sheeranist inspireeritud?

Ed Sheeran on kõige kuulsam kitarriga armastuslaulude kirjutaja ja esitaja ning see album sobitub hästi sellisse klišeesse.

Ka neid laule ei ole enam internetis saadaval?

Neid internetis enam kuskil üleval ei ole, aga mul kodus seisab veel kastide viisi neid CD-sid. Ma ei tea, miks neid oli vaja nii palju välja lasta tol hetkel.

Mis pärast esimese plaadi väljaandmist edasi sai?

Sellel ajal, kui ma esimest plaati salvestasin, võtsin ma kinni igast pakkumistest, kus ma ennast ja enda muusikat näidata ja tutvustada sain või kus ma sain teiste muusikainimestega tutvuda.

Umbes samal ajal, kui ma seda plaati välja andsin, olin ma juba ka poistebändi Beyond Beyond ridades. 

Ma olen kuulnud, jah, et Sütevakas on hea bändi prooviruum. Pärnust on palju muusikuid tulnud.

Jah, paljud prominentsed muusikud, kes on Pärnust tulnud, on ühte või teistpidi olnud Sütevakaga seotud. See on lihtsalt mega äge kool, hästi loova keskkonnaga. 

Tol hetkel, kui mina seal veel käisin, siis seal oli hästi-hästi kirev muusikaelu. Väga palju oli lauljaid-laulukirjutajaid ja bände. Nüüd on vist Pärnus natuke see suur bänditegemine maha rahunenud.

Mis põhjusel? Kas sa oskaksid pakkuda?

Ma tõesti ei tea. Tol hetkel oli kõigil nii palju eeskujusid ja võib-olla ongi asi selles, et sul kaovad eeskujud samast linnast ära, keda sa kogu aeg muidu bändi tegemas näeksid. Ja siis see vaikselt vaibub ära. 

Ma pakuksin, et enne seda, kui mina Pärnus muusikaga toimetama hakkasin, oli veel kirevam elu. Aga äkki ikka on praegu ka Pärnus midagi. Ma nii kursis ka ei ole. 

Minu ajal oligi näiteks The Boondocks, Steps To Synapse (uue nimega Silky Steps), Facelift Deer, enne seda olid näiteks Bedwetters ja Mushy.

Muide, keegi ütles, et Pärnu on nagu Eesti Manchester, sealt tuleb retsilt bände.

Kui Beyond Beyond lahku läks, siis kas sa mõtlesid hakata oma soolokarjäärile keskenduma?

Ma arvan, et ma tollel hetkel mõtlesin küll, et davai, nüüd hakkan soolokarjääri tegema, aga reaalsuses ma hakkasin rohkem kitarristina tööd tegema erinevate Eesti popartistidega. Ja siis natuke jäi varju see kogu minu soolokarjääri pool, just uue materjali kirjutamine ja avaldamine. Olid mõned aastad, kus ma enda lugudega väga palju ei tegelenud.

Kas sa naudid muidu laulmist?

Aina vähem tegelikult, sest nagu ma ütlesin, siis ma olen nüüdseks saanud töötada ebareaalselt heade lauljatega. 

Näiteks kellega? Anetti me muidugi teame.

Jah, Anetiga. Ma mängisin aastaid Stefaniga – tema on julm vokalist ja hiljuti ka näiteks Alikaga, kellega saan aeg-ajalt koostööd teha. Olen mänginud koos hea sõbra Andres Kõpperiga ning olen viimastel aastatel omajagu Nubluga saanud kontserte teha. Inga Tislari ja mu bändi Gram-Of-Funi laulja Kristel Aaslaiu peab siin samuti kindlasti ära nimetama.

Mul on tunne, et nemad ei ole lihtsalt otsustanud lauljaks saada, vaid neil on mingi anne, mida nad väga hästi teadvustavad. On mingid lauljad, kes peavad palju häälekoolis käima ja hullult õppima enda häält kontrollima. Mitte et eelnimetatud ei oleks ennast ühel või teisel viisil arendanud, aga ma tunnen, et mõnel on juba algselt kaasa antud suurem "kingitus". Minul laulmisannet sellisel kujul lihtsalt ei ole, aga minu tugevused on mingis teises kohas, nii et ma tunnen, et ma otseselt ei peagi laulma. 

Ma olen leidnud nüüd endale mugava koha. See aga ei tähenda, et ma tulevikus ei laulaks. Ka praegu ma laulan aeg-ajalt, aga lauljakarjääri tegemine ei ole praegu minu fookuses.

Kas sa pigem eelistad taustavokaale laulda?

Jah. Või siis on ka mingid lood, kus ma võin lead'i laulda, aga see peab hästi spetsiifiline kontekst olema, kus minu vokaal ka ägedana saab mõjuda. On väga palju kontekste, kus minu hääl ei mõju eriti hästi. (naerab)

Missuguseid koostöid sa veel tulevikus teha tahaksid või kellega koos esineda sooviksid? 

Sel aastal me tegime Anetiga albumi, kus me mõlemad vastutasime sama palju. Mul oli vastutust oluliselt rohkem kui näiteks eelmisel aastal välja antud Gram-Of-Funi albumil. Ma olin küll oluline liige, aga siiski pigem mutrike. 

Mulle tegelikult meeldib olla taustajõud, mitte tulla Frederik Küütsi nime alt lauluga välja. See on tore, kui ma saan Fredi nime alt produtsendina töötada. Ma ise nimetan ennast hellitavalt produtsent-artistiks ehk ma produtseerin ja kirjutan laule. Aneti ja enda uuel albumil "Read Between The Lines" on mul aga vastutus suurem. 

Tegelikult on mul päris palju lugusid sahtlis avaldamist ootamas. Osad neist on kahasse tehtud, osadel olen veel üksinda. Kindlasti tuleb varsti uut muusikat välja. Kui mitte selle aasta lõpus, siis järgmise alguses. 

Ma ei tea veel, kas sellest tuleb plaat või lühialbum või mis sellest saab, aga ma tunnen, et suurendan pidevalt oma vastutust.

Kuidas saab sinu vastutus koostööalbumil veel suureneda?

See on kõik väga spetsiifiline, aga oletame, et mul on ports lugusid albumi peal ja igal lool teen mina kaasa, aga enamus lugudel on erinevad lauljad. Ma jagan ikka vastutust, aga mina panen terviku kokku. See album ei oleks enam 100 protsenti ega 50 protsenti minu vastutusel, aga ta on seal kusagil vahepeal. Ma kogu aeg vähendan enda mugavat tagasihoidlikku positsiooni, kus ma lihtsalt mutrike olen. 

Ma tunnen, et muutun iga projektiga kuidagi enesekindlamaks – ma saan ise rohkem tehtud, ma ei ole enam nii ebakindel selles, kui ma näiteks intervjuud andma lähen või teles esinen. Ma ei karda enam ennast lolliks teha.

Olen varem mõelnud, et äkki ma ei ole piisavalt asjalik tüüp, et minna ja öelda oma mõtteid välja. See on ilmselgelt täiesti mõttetu mõte. Mõistan nüüd rohkem kui kunagi varem, et päriselt ei ole mõtet püüda olla keegi teine, kui see, kes sa päriselt parasjagu oled.

Kas ka ebakindlus võib olla osati põhjuseks, miks sa oma soolomuusikat avaldama ei kipu?

Mitte otseselt ebakindlus. Mulle lihtsalt ei meeldi praegu mõte endast kui sooloartistist. Ma tahan lihtsalt muusikat teha. Ma ei taha seda "muud asja" sinna ümber. See ei tundu mulle atraktiivne.

Kas sa ei taha liiga kuulsaks saada?

(Naerab.) Eestis on muidugi sõna "kuulus" selline, et ... Eestis vist ei ole kuulsaid inimesi. On inimesed, keda rohkem tuntakse. 

Nii kuulsaks, et inimesed tunnevad su näo igal pool ära. 

Mul on sellest ausalt öeldes täitsa ükskõik. Kui inimesed tunnevad minu näo ära sellepärast, et ma olen esinenud kellegagi koos või nad on kuulnud mu lugu või näinud mind telekas, siis see on kõik ju väga tore. Ma olen ikka meelitatud, kui keegi kuulab mu muusikat, arvab sellest hästi ja tuleb seda mulle ka ütlema. Ja isegi kui kuulaja ei arva hästi, siis vähemalt see näitab, et mu muusika jõuab teiste inimesteni. Ma ei tahaks tuntud olla millegi muu kui oma muusika pärast.

Te olete Anetiga rääkinud, et just Eesti Laul andis teile tõuke, et koostööd jätkata. Kas sa tagasivaatavalt ütleksid, et Eesti Laulu konkursil osalemised on olnud sinu karjääri jaoks väga tähtsad murdepunktid? 

Nüüd tagasivaatavalt ma võiks öelda, et muidugi olid. Tollel hetkel sisendasin ma endale mõtet, et pettuda saab ainult iseenda ootustes ja hoidsin kogu aeg seda mõtet kuskil kuklas. 

Kas sa täitsid enda ootusi?

Hästi lihtne ongi siis, kui sa endale suuri ootusi ei sea, vaid lihtsalt lähed ja annad endast parima. Siis saavad juhtuda kõige lahedamad asjad ja sa saad ise lõpptulemuses üllatuda. 

Kumbki kord ei mõelnud me Anetiga, et saame kokku ja kirjutame spetsiaalselt Eesti Laulu jaoks loo. Kirjutasime lihtsalt mingi loo, mis oli juhtumisi kolm minutit või natuke alla selle. Ma ei hakkaks vist ühtegi lugu tegema lühemaks seepärast, et sellega Eesti Laulule minna saaks. Need lood kuidagi sobisid ja me lihtsalt läksime vooluga kaasa.

Kuidas te Anetiga üldse tutvusite?

Ma käisin tema esimese lühialbumi esitluskontserdil Kivi Paber Käärides. Ma läksin ta juurde ja ütlesin, et tere, mina olen Fredi ja ma olen sinu suur fänn. Ma ütlesin, et ma mängin kitarri ja kirjutan laule ja küsisin, kas ta tahaks minuga koos laule kirjutada. 

Ma elasin sel hetkel Kadriorus. Ta tuli külla, me jõime kohvi, jutustasime ja alustasimegi "Write About Me" kirjutamist. Saime tol õhtul pool lugu tehtud ja siis ta tuli järgmine päev või ülejärgmine päev uuesti külla ja lõpetasimegi loo ära. 

Eesti Laulul läks meil ootamatult super hästi. See oli mega lahe – see, et üldse selline lugu sai sinna ja et me finaali saime. Anetil oli ka südikust kohe enda album otsa teha. See, mis too aasta tema karjääriga tegi – seda oli väga lahe kõrvalt vaadata.

Me olime kogu aeg sõbrad edasi, ikka vahepeal kirjutasime koos ja aitasin natukene kirjutada ka järgmisena ilmunud albumit "Morning After".

Kuidas sa kommenteeriksid enda muusika produtseerimise oskust?

Mida lugu edasi, seda paremaks see oskus läheb. Ma olen noorest peale saanud koos töötada absoluutsete professionaalidega, nagu näiteks Stig Rästa, Vallo Kikas, Ago Teppand. Kikas on Eesti parim miksija ja masterdaja. Nüüd on Gevin Niglas tema kõrval ka nii produtseerimises ja miksimises nii heaks saanud.

Albumi "Read Between The Lines" miksisidki Gevin ja Vallo ning selle masterdas Vallo. Nemad kahekesi vastutasid järeltöötluse eest. Ma olen väga uhke selle üle, kuidas minu ja Aneti album kõlab ja ma saan selle panna hästi tugevalt nende arvele. Nendega ma hakkasingi seitse aastat tagasi koos professionaalsemalt muusikat tegema.

Kas sa tahaksid end tulevikus produtsendina edasi arendada?

Jah, ikka. "Read Between The Lines" on minu esimene plaat, mille ma üksi produtseerisin. See teeb mind väga rõõmsaks. Olgu siinkohal mainitud, et plaadi peal mängib suur hulk ebareaalselt andekaid muusikuid, kes kõik albumi kõlas süüdi on. 

Ma olen väga õnnelik ka selle üle, et ma sain produtsendina teha oma esimese albumi nii retsi tšikiga nagu Anett. Täiesti uskumatu.

Sa oled ise ka ikkagi vaeva näinud. 

Jaa, muidugi olen, aga ma olen ikkagi väga suur Aneti fänn. See on äge, et mul on võimalus kirjutada sõnu, mida tema sisse laulab. Ta saab olla hääl, väljendamaks mingeid emotsioone, mida me koos nendesse lugudesse pannud oleme.

Mitmes loos albumil "Read Between The Lines" sinu hääl kõlab?

Enamustel. Me proovisime gospeli-hõngu sellele albumile anda ja kahekesi ehitasime neid lugusid nii, et panime enda hääli üksteise otsa. See oli üks vahvamaid protsesse albumi tegemisel. 

Me olime hästi elevil mingitel hetkedel, nagu väikesed lapsed. On mingid hetked, mis on albumit tehes väga keerulised, aga need hetked, kus selline lapselikkus sinus välja lööb – need on ägedad.

Lisaks sellele, et Anett on väga hea vokalist ja laulukirjutaja, on ta ka hullult tore inimene, kellega koos aega veeta. Mul on tunne, et oleme selle albumi tegemise jooksul veel paremateks sõpradeks saanud.

Võib-olla see, et te saate teineteisega päriselt väga hästi läbi, muudab teid ka muusikalise duona hästi toimivaks.

Jaa. Kui me oleksime selle kuidagi hammaste krigina saatel lõpuks albumi kokku pannud, siis ma usun, et energia selle ümber ei oleks üldse nii nauditav.

Kui te albumit lõite, siis kas te lähtusite ka mingitest žanritest?

Kuna Anetil on selline soul'ilik hääl, siis see album kõlab juba eos soul'i-laadselt, aga me otseselt žanritele ei mõelnud, tegime lihtsalt seda muusikat, mis meile meeldib. 

Minule meeldib Anetiga koostööd tehes kasutada hästi palju puhkpille, mis loob vanakooli soul'i või RnB õhustiku. Kui sa paned hip-hop'i biidid kokku džässharmooniaga, siis see lihtsalt ongi selline soul'ine RnB soust.

Lõppude lõpuks ma ei tunne, et kategoriseerimine kuidagi oluline oleks. Ehk see album ei vajagi defineerimist.

Millistest muusikažanritest sa inspiratsiooni ammutad?

Me mõlemad Anetiga kuulame tegelikult enim vist soul'i ja popi. Mina olen täiega hip-hop'i mees ka, olen väiksest poisist peale suur räpifänn olnud. Ma ei tea, kas Anett nii palju räppi kuulab. Samuti on mingi elektroonilisem kraam viimastel aastatel mulle meeldima hakanud.

Kas sa kirjutad enda isiklikest kogemustest?

Me mõlemad Anetiga kirjutame. Meile meeldib kirjutada siirast kohast ja isegi siis, kui see ei ole meie enda lugu, mida me räägime, on meil see sõnavara olemas läbi enda kogetu.

Ehk siis sa vahepeal kirjutad kellegi teise vaatevinklist lugusid?

Sellel albumiga juhtus nii, et näiteks Anett rääkis mulle mingi loo ja siis mina kirjutasin sellest loo alge ning seejärel lasin tal seda kuulata. Ja ka vastupidi. 

See, et me oleme head sõbrad, üksteist usaldame ja üksteisega enda sisemaailma jagame, see aitas seda albumit kirjutada. 

Ma ei kirjuta alati võib-olla nii isiklikust kohast, aga tore oli sellel albumil nii teha.

Milline lugu on sinu ja Aneti albumilt just kõige rohkem sinu nägu?

Näiteks "You Need To Move On" oli selline lugu, mis sündis hästi isiklikust kohast. Meie viimane singel ja ka albumi viimane lugu "I Wanna Know About Love" kannab endas samuti nii siirast emotsiooni. 

On mingid lood, mis panevad mind mõtlema, et ma võib-olla ei saa kunagi enam nii siirast kohast kirjutada. Sellistel hetkedel tekib aukartus enda loomevõimekuse ees, mitte egoistlikus võtmes, aga see lihtsalt paneb mõtlema, mis loomeprotsessi vältel üldse võimalik on.  "I Wanna Know About Love" on mulle hästi kallis ja ma ütleks, et see on üks tähtsamaid lugusid, mis ma seni olen kirjutanud.

Kas sa arvad, et tulevikus lood midagi enda jaoks täiesti uudset või oled sa nüüd pigem teinud selle stiili, mis sulle meeldib?

Kindlasti teen midagi uut. Ma ei tea veel, aga äkki ma teengi kunagi hip-hop'i albumi koos oma lemmikräpparitega. See võiks lahe olla. Või praegu on mul ka hästi tantsulise muusika periood, ma teen seda palju. Selliseid tantsitavaid lugusid, mida oma DJ-set'is mängida saaks.