Debora Saarnak on oma perekonnanime saanud Saarnaki laiu järgi. "Minu esivanemad on kõik laiult pärit, isegi mu enda vanaisa sündis veel seal. Kuigi ta kolis üsna noorelt ära, käis ta mõnda aega isegi paadiga koolis," selgitas ta.

Kuigi Saarnaki isapoolsed juured ulatuvad Saarnaki laiuni, möödus tema lapsepõlv Hiiumaal. "Mida vanemaks ma saan, seda rohkem oskan seda väärtustada. Mul oli tõesti imeline lapsepõlv," rõõmustas ta.

Siiski nentis ajakirjanik, et ka temal oli saarel kasvades perioode, mil mõtles, et kui ta elaks mandril, saaks ta rohkemate asjadega tegeleda – eriti unistas ta iluuisutrennis käimisest. "See oli mul ikka raske teema: kui ma elaks mandril, saaks minust iluuisutaja."

Saarnak nentis, et praegu jõuab ta kodusaarele üha harvemini. "Ma ikkagi üritan iga kahe kuu tagant käia, aga vahel satub pikem auk. Mul on põhimõte, et ma ei lähe ainult üheks päevaks, see oleks nagu enda õrritamine – lähen ütlen korra: "Tere, ema! Tere, isa!" ja siis juba õhtul tagasi. See pole päris see. Kaks päeva on miinimum."

Kaks põhiala, millega Saarnak kooliajal tegeles, olid kergejõustik ja jalgpall. "Kuna mu isa on olnud jalgpallitreener, sattusin juba üsna noorelt jalgpallitrenni. Käisingi endast palju vanemate poistega koos mängimas, tüdrukuid oli päris vähe," meenutas ta.

Kuigi Saarnak tegeles mitme spordialaga, ei unistanud ta kunagi tippsportlase karjäärist. "Ma pole kunagi mõelnud, et võiks professionaalsel tasemel sporti teha, ma tegin seda alati enda jaoks. Mulle on alati meeldinud liikuda. Ma tunnen ennast kohe halvasti, kui ma olen kaks päeva laisk olnud ja pole trenni teinud," rääkis ta.

Esimesed üheksa kooliaastat unistas ta hoopis õpetajaametist. "Siis kuskilt, ma ei tea, kust, hakkas see ajakirjandus aina tulema. Ja siin ma nüüd olen," rõõmustas ta. Sporditoimetusse sattus Saarnak esimest korda praktikale paar aastat tagasi. Täiskohaga spordiajakirjanik sai temast 2022. aasta alguses.

"Ma olen eluaeg kasvanud oma kolleegidega üles, nad on mul kogu aeg telekas käinud. See on alati tundunud mingi kindel seltskond, kuhu ei saa mitte kunagi. Ma pole isegi julgenud mõelda selle peale, et kunagi võiksin ka selles seltskonnas olla," nentis ta.

Saarnaki lemmikala on jalgpall. "Jalgpall tundub nii igav vastus, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ma olen nii jalgpallilemebelises peres üles kasvanud ja seda ise mänginud, see on paratamatu, et ma ise jalgpalli fännan. Kergejõustik samamoodi."

Oma töös peab ta kõige raskemaks õhtuste töötundidega harjumist. "Ma olen hästi hommikuinimene. Nii kaua, kui ma ennast mäletan, ärkan hästi vara üles. Mu lähedased ka naeravad, et spordiajakirjandus on nii teine maailm – kõik võistlused toimuvad õhtuti, uudised on õhtuti, ma jõuan kell kümme koju. Võib-olla minu jaoks see planeerimine on kõige keerulisem. Aga ma hakkan aina rohkem ära harjuma," selgitas ta.