"Juhtkoer on selline koer, kes aitab orienteeruda liikluses ja tänavatel pimedal inimesel," defineeris Mikk. Juhtkoer on tema sõnul esialgu tavaline koer, kes kasvab muretu lapsepõlve kasuperes. "Kui ta on umbes aasta-poolteist, siis ta läheb treeneri juurde. Nägijast treener treenib teda kuus kuud ja õpetab talle selgeks põhitõed," rääkis ta.

Näiteks peab koer suutma hoidma kogu aeg kindlat suunda. "Kui kodu uksest astume välja, siis koer kuulab, kuhu mina ütlen talle, et peab pöörduma. Kui ta saab suuna kätte, siis peab ta seda suunda hoidma," selgitas Mikk. Lisaks teab koer selliseid käsklusi nagu "otsi trepp"", "otsi tee paremale", "otsi sebra" jne. Veel peab juhtkoer oskama liigelda poodides, kohvikutes, bussis – ehk põhimõtteliselt kõikjal.

Juhtkoera tunneb tänaval ära tema rakmete järgi. "Töötavat koera ei tohi üleüldse segada. Mitte midagi ei tohi juhtkoerale öelda," rääkis Mikk, kuna igasugune nunnutamine võib koera segada ja tema tähelepanu hajutada. Kui tõesti on suur soov pai teha, siis tuleb Miku sõnul pöörduda enne inimese poole, keda koer juhib. "Inimene siis ütleb, kas tohib või ei tohi. Mõni koer on elevam, temale ei sobi näiteks paitused, ta läheb väga energiat täis," rääkis ta. Mitte mingit tähelepanu teine inimene koerale seega anda ei tohi.

Miku sõnul on tulnud ette ka selliseid kordi, mil kui ta palub kellelgi end aidata, siis võetakse kinni koera rakmetest. Seda aga ka kindlasti tema sõnul teha ei tohi. "See on meie koostöö minu ja koera vahel. Meie peame teineteist tunnetama ikka lõpmatult hästi," rääkis Mikk.

Kõige parem pöördumine on Miku sõnul stiilis "Kas teil on abi vaja?", "Kuidas teid aidata saab?". "Kui mul on abi vaja, siis mina ütlen, kuidas mind aidata saab. Mitte koera ei ole vaja juhendada, vaid mind," sõnas ta.