"Kui ma hakkasin sportrallit sõitma ja 1997. aastal Lada Samarat ehitama, siis läks sinna kogu pere raha – seegi, mida ei olnud. Tunnen isegi süüd oma vendade ees. See oli ülekohtune, aga andis võimaluse, baasi ja hüppelaua. Olin kõige vanem ja mul oli kõige suurem rallihuvi," rääkis ta. Aava sõnas, et mingeid lisatingimusi näiteks heade hinnete näol talle ei seatud, kuna nähti, et koolis on tal asjad üldiselt korras.

"Nägime, et on potentsiaali ja tahtmist ning aitasime nii hästi kui saime. Me ei laiutanud kuskil, meil olid teised prioriteedid, mul ei ole mitte millestki kahju," jätkas Urmoga saatesse tulnud ema Sirje Aava, meenutades poja esimesi sõite uhkusega: "See oli ikka super – ta oli nii noor, julge, terane."

Garaažis üles kasvanud

Urmo Aava rändas saates tagasi sinna, kust kõik alguse sai ehk garaaži, kus nad vennaga suure osa lapsepõlvest veetsid.

"Me oleme ikka väikesest peale bensiinipead olnud," muigas Urmo, kui rääkis, kuidas nad isa Raini sabas ikka ja jälle end garaažist leidsid. "Vaatasime, kuidas mootorit ja käigukasti ehitati, elasime kaasa. Ja siis lubati põranda pühkimisest rohkem teha. Tol ajal tehti summutid ja kõik asjad ise, vahel polnud isegi toru, siis tehti plekist – sai igasugu töid tehtud."

Isa suunas poisse putitama ning õpetas tegutsema hingega ja läbimõeldult, aga üleliia juhendamata. "Ta rääkis, mida on vaja teha, aga kuidas, seda ta liiga palju ei seletanud. Kui ma midagi ära tegin, ütles ta, et tee ringi. Kui küsisin, mis valesti on, vastas – mõtle!"

Kui isalt on Urmosse tulnud töökust ja tehnilist taipu, aga ka enesetapjalikku saavutamise soovi, siis ema tõi armastuse ja kodutunde. "Isikliku arengu mõttes näen, et need olid head vastandlikud omadused," arutles Urmo.

Aga autoga õpetas Urmo Aava sõitma üllatuslikult hoopis vanaema Astrid.

"Vanaema on noorest peast päris pöörane olnud – langevarjuhüppeid teinud, motokrossi sõitnud. Isa vanematel oli Andineemes suvila, mina olin kaheksa ja vend kuus, kui me seal rooli keerasime. Proovisime kohalt võtmist ja vanaema oli hästi rahulik, usaldas meid," jutustas Urmo ja tõdes, et ainus ärevam hetk oli siis, kui vend liialt äkilise kohaltvõtu tõttu kippus muru rikkuma.

Palju sõitmist oli poistel ka isa autodega, nii töö-Volga kui ka isikliku kollase Žiguliga, millega isa võistles ja kus turvapuur sees oli. Mõistagi tuli ette plekimõlkimisi ja salaja autode võtmisi, kuid kokkuvõttes Urmo sõnul midagi hullu ei juhtunud. Sirje tunnistas küll, et on paljust alles tagantjärele kuulnud ning tegelikult on parem, kui kõike ei tea. Ta nentis, et lapsi tuleb usaldada.

Ei tahtnud vinguvaks sportlaseks

Saates jõuti kai hetkeni, mil Urmo Aaval jäi grammi jagu puudu, et teha lõplik läbimurre ja jõuda sõitjana rallimaailma tippu. Koos meenutati kibedaid juhtumisi WRC-s kui ka JWRC-s, kus oli alatasa probleeme rehvidega.

"Olen Türgi rallil nutnud kaks korda –  kõik seisud olid väga head, aga järjest läksid rehvid. Tahtsime kiiresti sõita, rehvid kulusid, nagu plahvatused läksid katki. Vaatad, et peaaegu võidad ja siis mingi tühja koha pealt lihtsalt lähevad puruks ... Abituse tunne tekib, oled ju kõik sisse pannud," kirjeldas ta valusaid hetki.

Juunioride maailmameistri tiitli napsas Urmo Aavalt tobe juhtum, kus mäest alla sodiks sõitnud konkurendi auto toodi treileri peal finišisse ja toonaste reeglite tõttu saadi sedasi punkte.

"Meie jõudsime juba kodus rõõmustada, kui tuli see uudis. Siis oli tõesti poisist tohutult kahju," mäletas ema Sirje.

"Mõni usub jumalasse, aga mina usun maailma kõiksusesse. See pidi minuga nii minema, pidin seal selle kogemuse saama, oli liiga palju selliseid asju, miks ma pidin teiseks jääma," võttis Urmo juhtunu kokku, lisades, et mõne aja pärast jõudis kätte hetk, mil majandusseis oli selline, et tal polnud võimalik enam WRC-sarjas jätkata.

"Vanemad olid kurvad, isa väga kurb, ka mu abikaasa. Aga tegin hästi kiiresti enda jaoks otsuse, et ma ei taha jääda vinguvaks sportlaseks. Põmm, lõin selle ukse kinni," jagas Urmo ja tõi välja, et kindla otsuseni viisid ta enesetapjalik ambitsioon ja endale mitte andestamine.

"Nendes sportlikes vigades oli kindel muster – väikesed lollid vead, mis rikuvad tulemuse. See hakkas nii seest sööma, ja kui sa ei suuda endale andeks anda, siis sa ei suuda absoluutses tipus olla. Ma ei tahtnud sinna vinguma jääda. Ja siis hakkasingi ettevõtlusega tegelema," rääkis Urmo Aava ning tunnistas, et täna on tal ikkagi kahju, et nii läks ja et tema unistus oli vähemalt MM-poodiumikoht.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.