Krista töötab igapäevaselt Draamateatris klienditeenindajana."Suvi oli vaba, teater oli kinni. Ma tõesti läksin juba loodusegraafikusse, tõusin koos päikesega kella neljast, asusin varakult teele," rääkis ta.

Peale keskkooli lõpetamist oli Krista kindel, et tema koht on teatrikoolis, kuid tol aastal ei võetud vastu. Ta tahtis minna teatrisse tööle ja käis kõik teatrid läbi, kuid mitte ühtegi vaba kohta ei leidunud, mistõttu ta läks otse kultuuriministri juurde selgitust nõudma.

"Siis saadeti mind ruttu ühte osakonda eest ära. See oli kultuuriministeeriumi muuseumide tsentraliseeritud raamatupidamine ja minust sai raamatupidaja kaheks aastaks," meenutas Roolaid. Seal tööd tehes, avastaski naine oma huvi muuseumite vastu.

Muuseume on Krista peamiselt külastanud ühistranspordiga või jala. "Ma tahtsin näha kui palju saab ühistranspordiga ära teha," ütles ta. Tulemuseks oli 94 muuseumi. "Kääpas oli nii, et kell neli tuleb viimane buss, rohkem ei tulegi. Meeletult lahke pererahvas! Nad ütlesid, et kui ma ei jõua bussi peale, et ma võin ööseks jääda. Neil on selline suur tugitool, kuhu on sisse loetud 12 tundi "Kalevipoega"," kirjeldas ta oma käiku Kalevipoja Muuseumisse. 

Kadrile meeldivad suuremad muuseumid, kus saab vahel tassi kohvi või süüa võtta, kuid ka väiksed ja armsad muuseumid. "Väga meeldis mulle Mati Undi muuseum Kadriorus. Ta oli väike, ma kuulasin kõik need jutud ära. Mul oli tunne nagu ma oleks minevikus Kersti Kreismannil külas," sõnas ta.

Tema lemmikute nimekirjast leiab 26 muuseumi, mille hulka kuuluvad näiteks Tallinna Linnaelumuuseum, Mihkli muuseum Saaremaal, Saatse muuseum, kus Krista ka nuttis. Kuid ka näiteks Tartus õllemuuseum ja Tartu Ülikooli Muuseum ja Tartu Ülikooli Botaanikaaed. 

Juhtub ka nii, et Kadri on mõnes muuseumis ainuke külaline. "Ma arvan ma olin ainuke külastaja Mart Saare majamuuseumis Hüpassaarel, sinna ma võtsin juba auto, sest muidu ma ei saanud hakkama," ütles Kadri, kes ei olnud enam 13 aastat autoga sõitnud ja sõitis 7 muuseumi külastamiseks kahe päevaga 1000 kilomeetrit maha.

Mõnes muuseumis tekkis Kristal küsimus, et kust maalt jookseb piir, et mida näidata. "Kust maalt näidata inimese asju, kui ta on lahkunud? Kas me peame nüüd tema pesukapis sobrama?" mõtiskles ta.

Teistel soovitab Krista vaadata muuseume oma kodulähedalt, kuna on liikumisaasta, mistõttu võiks külastada mingit vabaõhumuuseumi. "On siin Tallinna Vabaõhumuuseum, on Karilatsi Vabaõhumuuseum, on Mihkli talumuuseumid Saaremaal ja Hiiumaal. Kohe-kohe on külm pakane, siis on aega käia nendes siseruumidega muuseumites," arvas ta.