Suurem osa Andruse lapsepõlvesuvedest möödus Läänemaal Pivarootsis. Mõned aastad tagasi ostis Andrus lapsepõlvekodust paari kilomeetri kaugusele ka teise maja, mitusada aastat vana Piva kõrtsihoone, kus ta nüüd aasta läbi elab.

"Ma olen meresõltlane," põhjendas Andrus.

Varateismeline Andrus jäeti koos vendadega tihtipeale sisuliselt terveks suveks koju omapäi.

"Madis oli kõige noorem, tema pandi alati nõusid pesema merre ja meie Toomasega tegime süüa," meenutas ta. "Igal reedel tuli isa koos Toomase emaga meile süüa tooma ja meid üle vaatama ja ma imestan ka seda julgust, aga midagi ei juhtunud ja lõpuks meid usaldati."

"Ma arvan, et neil oli seal väga lõbus – neil olid seal erinevad onnid poistena," pakkus Andruse tütar Marta Vaarik, lisades, et vahepeal pidid poisid end peretuttavatele lähedalasuvas kõrtsis näitamas käima, et vanemad saaksid olla kindlad, et nendega kõik korras on.

"See oli nagu tegelikult täiskasvanuks saamise kool. Me ei teinud ka väga pahandust. Eks muidugi esimesed suitsud ja esimesed peediveinid said joodud siin, aga kõik oli kuidagi mõistlikkuse piirides," kinnitas Andrus.

Ema sai 45-aastaselt insuldi

Metallitöölisest isa Antsu ja poejuhatajast ema Hilja perekond oli võrdlemisi kultuurivõõras, aga esimeses klassis sattus Andrus juhuslikult Nõmme pioneeride majja, kus ta oma esimesed rollikatsetused kuulsa Maie Kilgase käe all tegi. Mõned aastad hiljem tabas aga Andruse ema Hiljat insult, olles vaid 45-aastane.

"Tal parem pool ei töötanud ja kõnevõime kadus ka ära," sõnas Andrus. Perele tõttas appi Andruse vanaema Hilda. "Ja isa tõmbas naabrinaisega minema," lisas ta.

"Kui ma õigesti mäletan, siis ta kandis abielusõrmust kuni surmani. Ma arvan, et see jättis talle mingisuguse jälje hinge," viitas näitleja traagilisele sündmusele. "Ja ta ei toibunudki sellest kunagi, ta kuidagi pettus või solvus kogu elu peale."

"See oli asi, mida nagu ei suutnud väga pikalt andestada isale. Nüüd ma olen hakanud küll mõtlema, et ma loodan, et see oli armastus," lisas Andrus.

Andrus tunnistas, et häbenes noorena oma ema, kuna insult muutis teda korralikult teistsuguseks.

"Me läksime mööda Harku tänavat Nõmme keskusesse ja ema püüdis oma katkendlikul moel mulle midagi öelda. Tal ei tulnud õiged sõnad välja. Inimesed tulid vastu ja ma vist kuidagi sisistasin talle, et ole vait," vahendas Andrus, mispeale ema küsis ootamatult täiesti perfektse diktsiooniga, et kas Andrus häbeneb teda. "Ega pärast seda nii ei häbenenud ka, ma sain ikka aru, et ma teen talle kohutavalt haiget sellega, et ma häbenen teda."

Seni edukast poejuhatajast Hiljast sai vabrikutööline. Täiskohaga töö ja üksikvanema roll oli emale raske koorem. Keerulisematel hetkedel tuli appi huumor. Tagantjärele arvabki Andrus, et oluline osa tema naljasoonest kujuneski välja just tol perioodil, kui nad vennaga ema tuju tõsta püüdsid.

Viinalembeline pere

Andrus selgitas, et emal oli madal vererõhk ning arst soovitas tal toona seetõttu päevas pitsi konjakit võtta. Kuna konjak oli kallis, siis võttis ema hoopis päevas 100-150 grammi viina.

"Kui ta uimaseks jäi ja lolli juttu ajas, siis ma küsisin, et kuule, [kas] sul on viin võtmata. Siis ta ütles, et oi kurat, mul on viin võtmata," rääkis Andrus.

Ka Andrus ise on viinajoomisega liialdanud, ent 15 aastat tagasi tegi ta joomisele lõpu.

"Isale väga meeldis viina võtta," tunnistas Andrus. "No seda ema viinavõtmist ei saa nüüd küll alkoholismi tunnuseks pidada," tõdes ta, lisades, et ka ema vend nautis viinajoomist liialt. "Ma arvan, et alkohooliku geenid on mul küll sees."

Ühel hetkel sai Andrusel viinavõtmisest aga mõõt täis, kuid vennaga läks kehvemini. "Me ei rääkinud sellest vennaga kunagi, aga mulle tundub, et ta elu lõpus suht teadlikult jõi ennast surnuks lihtsalt. Tema valik."

Teatriarmastus

Andruse lend Eesti teatri absoluutsesse tippu on seda silmatorkavam ning üllatavam, et perekonnas suurem huvi lavakunsti vastu puudus ja ka lavakasse pääses Andrus alles teisel katsel.

"Ma olin mõttetu mees ka, ma olin tõesti keskkoolist tulnud. Paks punase peaga loll. Ja ma leppisin rahulikult saatusega," vahendas Andrus. Ent see muutus, kui temaga võttis ühendust lavakasse sisse saanud Toomas Lõhmuste, kes pakkus Eesti Draamateatrisse inspitsiendi töökohta. "Ma olin poolteist aastat draamateatris inspitsient, mu enesekindlus kasvas, ja lõpuks, 1978. aastal osutusin vastuvõetuks Üksküla kursusele."

Nii saigi Andrusest enda peres esimene kõrgharitud inimene ja aastateks Eesti teatrimaastiku üks hõivatumaid näitlejaid. Ligi kakskümmend aastat Linnateatris töötanud ja viimased paar hooaega Endla teatris kaasa tegev Andrus Vaarik on ühtaegu veenev nii komöödia- kui draamarollides. Kui Andruse vanemad päris lõpuni poja karjäärivalikut ei mõistnud, siis kunstnikust tütar Marta on isale alati vankumatuks toeks olnud.

"Ma vist olen väga suur fänn," lausus Marta. "Ma ikkagi pean teda Eesti kindlasti üheks parimaks, kui mitte kõige paremaks, näitlejaks."

"Mul on olnud täielik katarsis teatris "Kuningas Leari" vaadates, kus Ita Ever peaosas oli," lisas Marta. "Kus papa mängis Gloucesteri hertsogit."

Andrus Vaariku vaieldamatult kuulsaim roll on Andrus Kivirähki loodud karakter Ivan Orav. Tuleb välja, et Andrusel on Ivan Orava eluga silmatorkavad kattuvused: sepaametit ei pidanud mitte ainult Andruse isapoolne vaarisa Hans, vaid ka tolle isa Mats. 

Uus sugulane on tuntud kunstnik

Kuigi näitleja ise uskus, et ta põlvneb täiesti tavalisest talupoegade perest, siis arhiiviavarustest tuli välja, et Andruse juured jooksevad hoopis Kesk-Eesti suguharusse, mida pärimuse järgi kutsuti eriliseks rassi rahvaks.

"Rassi peremees ja Rassi talu ja tema sugulased olid rikkad. Nad olid paremal järjel kui ülejäänud," tutvustas folklorist Mare Kõiva. Ta lisas, et Rassi rahvale meeldis näiteks tihti kirikut külastada, laulda ja raamatuid lugeda.

Saates selgus ka, et Andrus Vaariku ja kunstnik Johann Köleri ühine esiisa on 17. sajandil elanud Arjadi Ott, kes elas Suure-Jaani lähedal. Köler on muuseas esimene eestlasest kõrgharitud maalikunstnik. 

"Vapustav – ma peaksin siit natuke Marta käekirja siis ära tundma," kommenteeris Andrus Eesti kunstimuuseumis Köleri kunsti vaadates.

Andrus tunnistas, et temal aga kunstisoont absoluutselt ei ole. "See on võõras stiihia minu jaoks."

"Teater oli üks Köleri suuri kirgi, nii et võib-olla seal on mingeid ühisjooni või suundi," lisas kunstiajaloolane Kerttu Männiste Andrusele, et ühiseid jooni tema ja Köleri vahel siiski leidub.

Uued sugulased ka teatrimaailmas

Uurimistöö krooniks avastati, et Andrusel on ka teatrimaailmas kuulsaid sugulasi, kellest ta ise teadlik polnud. Uute sugulastega kohtuti Maardu külje all asuvas Maa-Kallavere külas, kus kunagi oli õitsev külaelu, aga mille nõukogude ajal hävitas fosforiidikaevandus. Sealses Allika talus elasid nimelt mitmed Andrus Vaariku ja Ott Sepa esivanemad.

"Ma lootsin sinu eelnevat elukäiku kõrvalt vaadates, et äkki ma olen sinuga sugulane," kommenteeris Andrus Otiga kohtudes.

"Ja tead, kui nüüd mõelda, siis natuke loogiline on," arvas Ott uut sugulast nähes.

Näitlejate ühised esivanemad on 18. sajandil elanud Allika Jaak ja Liisu – ehk Oti vanaisa ja Andrus on viienda põlve nõod. Allika Jaagul ja Liisul on üks tuntud järeltulija veel – Jan Uuspõld.

"Tere, kallis sugulane! See ei ole võimalik," sõnas Andrus Janile. "Ma ei oleks elu sees osanud oodata," kommenteeris Jan. "Nojah, ja me tulime mäest üles ja mõtlesin, et kas tuleb kolmas alkohoolik," naljatles Andrus.

Jan ja Ott on omavahel isegi ühe põlve võrra lähemalt sugulased.

"No Andrusega ma olen kõike teinud," nentis Jan. Ott sõnas aga, et tema pole Andrusega varem nii palju kokku puutunud, kuid Janiga see-eest vahetevahel on.