Arusaam Tuneesiast on Karini sõnul inimeste seas veel hägune. "Iga kord kui ma sinna lähen, siis küsitakse ikka veel, et mitu naist on Tuneesia mehel," märkis ta. Ta kinnitas, et Tuneesia on eriline araabiamaa. "Peale beduiinide ja berberite on seal veel inimesed, kes elavad koopaelamutes. Peale selle on seal võrratu kollane valgus datlipuude vahel," muheles Karin.

"Kindlasti nad tahavad seda, et sa oma raha sinna jätad," sõnas Karin, lisades, et seetõttu on hea omada seal häid sõpru. "Sinult võetakse alati tunduvalt rohkem, aga siis sa lähed oma sõprade juurde, kes võtavad sult su asjad, viivad müüja juurde tagasi." Pärast toovad nad kõik raha ja asjad Karini sõnul sulle tagasi ja ütlevad, et enam nad sinuga nii ei tee.

Keele osas toob Karin välja, et araabia keele kõrval on kõige räägitum prantsuse keel, kuna Tuneesia on endine Prantsusmaa koloonia. Itaalia ja hispaania keelt räägitakse Karini sõnul aga sellepärast, et sinna tuleb just neist maadest väga palju naisi, kellega tasub sõprust luua. Nendega aetakse armuäri, mille jaoks on Karini sõnul isegi oma vokabulaar olemas. "Seal tekivad ka pikaajalisemad huvitavad suhted," toonitas Karin, et asjad pole täiesti must-valged.

Kõrbes käies imestas Karin, kuidas autojuhid suutsid luidete vahel tee leida. "Ilma milletagi jõuavad nad alati kuskile teele," oli Karin vaimustunud. "See on nagu rabaga: kui sa lähed, siis sa tuled tagasi ikka teistsuguse inimesena," kirjeldas ta kõrbe fenomeni.

Kindlasti tuleb Karini sõnul ära proovida Tuneesia brik, mis kujutab endast täidisega pirukat. "Kõige ilusam on seda süüa Tunises väga heas restoranis, sest siis on ta kõige dekoratiivsem," arvas ta.