Pärandilinn Viljandi projektijuht Ave Matsin ütles, et asjade parandamise põhjused on ajas muutunud – kui vanasti parandati asju, kuna neid oli vähe, siis praegu, sest neid on liiga palju. Moes on nähtav parandamine.

"Siin, Inglismaal ja igal pool antakse raamatuid välja, kus räägitakse tekstiilide puhul näiteks nähtavast parandamisest. Sa tegelikult justkui demonstreerid oma maailmavaadet läbi sellise nähtava paranduse," selgitas Matsin.

Nähtava paranduse hea näide on taaskasutusentusiast Kairi Orav Setomaalt.

"Tikin või paikan, õmblen heegeldatud motiivi selle koha peale, kus see koiauk täpselt on. Ja ma mitte ei varja seda, vaid ma kaunistan oma koiauke õpitud tehnikatega. Ma olen nüüd aasta otsa täiesti häbenematult ja häbitult paigatud riideid kandnud ja propageerinud seda. Kui alguses ei julge, ära siis vaata vastutulejale otsa. Saab hakkama," rääkis ta.

Kuigi Viljandi linnapea Madis Timpson kutsus kõiki poliitikuid festivalil meelt parandama, tegeleti taaskasutusfestivalil siiski rohkem tavaliste asjade parandamisega.

Urve Niinemets sõitis kohale Tõrvast, et anda uus elu vanaema kootud villastele sokkidele.

"Ma arvan, et ta oli üle 100-aastane kui ta need kudus, aga nüüd on juba mõned aastad vanaema surnud. Aga sokid on alles," rääkis Niinemets, kes vanaema kootud sokke ära visata ei raatsi.

"Ja kui jääbki sellest sokist midagi alles, siis sääred on alati alles," ütles ta ja lisas, et pöiaosad saab kergelt uued kududa.

Viljandlane Külliki Asu peab ennast suureks taaskasutajaks. Festivalile tuli ta sooviga õppida vanade akende restaureerimist, et päästa maamaja aknad.

"Maailmas on nii palju ülearust kraami ja me ainult toodame ja fabritseerime juurde. Mida vähegi kannatab taaskasutada, siis minu arvates tuleb seda teha," ütles ta.