Risto Kalmre rääkis, et oli juba tegelenud lumelauasõiduga, kui tema ellu rulasõit ja BMX rattad jõudsid. "See oli nagu salaklubi asi," sõnastas ta tollal alguse saanud tõsisema huvi ekstreemspordi vastu.

"Olin 10. klassis, kui sain paari kutiga tuttavaks, kes olid BMX-id ostnud. See oli siis täielik rariteet," ütles Risto ja tõdes, et uus ja veider ala tõmbas teda ning positiivset pinget tekitas just see, et sellist ala polnud Eestis enne olemas olnud. "Ja sealt hakkas asi arenema."

Risto sõnul olid esimesed rattad väga rasked ning jupid hirmus kallid, mida sai pealegi muretseda ainult välismaalt. Ning õppida tuli iseseisvalt, oli vaid üks VHS, mille järgi poisid trikke õppisid.

"Olime täielikud algajad, saime hunniku vigastusi," nentis Risto. "Need, kes praegu alustavad, õpivad kuu ajaga sama palju, kui me kolme aastaga."

Kuid kukkumistest ja vigastustest oli Risto sõnul hoopis ohtlikum tänavaelu. "Meie käisime [rulaplatsil] lihtsalt sõitmas, aga paljud käisid seal hängimas, tüli norimas, passimas, varastamas ja pommimas. Tekkisid igasugu seisud, hullem oli, kui pätid tulid kallale ja ninaluu puruks lõid."

Ristoga saatesse tulnud isa, ajakirjanik ja kunagine Postimehe peatoimetaja Vahur Kalmre tõi välja, et ekstreemsport ei ole seotud väga konkreetse spordisaaliga ning eriti tollel ajal toimus trikkide tegemine ja sõitmine tänaval. "Ja kui sa lähed tänavale, siis mingil hetkel põrkud sa seal kõiksugu tegelastega – turvamehed ajasid taga, sest treppidel ei lubatud sõita, kõiksugu firmad, kes oma uste ees sõitmist ei tahtnud ja siis teistlaadi noored, kes lihtsalt seal hängisid. See maailm ongi väga tänavakeskne."

"See oli elukool," võttis Risto ajastu kokku.

Vahur tunnistas, et abikaasa Eda süda ikka valutas ja elas juhtumisi üle, kuid tema suhtus olukorda rahulikumalt. "Olin ka oma elus saanud vopse küll pea, kõrva või õla pihta korvpallitrennis, aga ikka läksin tagasi."

Ingel õla peal

Seiklusi ja sekeldusi juhtus mujalgi, kui rula- või korvpalliplatsil, nii isal kui ka pojal, kes kasvasid mõlemad üsna iseseisvalt. Mitte et kedagi poleks huvitanud, vaid töö võttis vanematelt aja.

"Noortel poistel peab istuma ingel õla peal," tuletas Vahur Kalmre meelde enda ema sõnu. "Poistel ikka juhtub."

Vahur meenutas enda lapsepõlve Karlova tänavatel ja tõdes, et olukordi, mida vanematel klaarida tuli, ikka juhtus, kuid tõsisematest intsidentidest hoidis teda eemale sport. "Minu õnn oli kindlasti see, et sattusin 8-9-aastaselt korvpallitrenni, peagi ka kraad kõrgemasse spordikooli. Algkoolist peale võttis sport mu elust üsna palju aega, energiat ja tahtmist – polnud väga aega lollustega tegeleda.

"Eks keskkoolis sai ikka poistega suitsu tehtud ja veini joodud, aga see oli tavaline noore mehe elu," lisas ta.

Risto tõmbas paralleele isaga, sest temalgi polnud trennide, laagrite ja ka kunstikooli kõrvalt lõpututeks lollusteks aega, kuid oma kõige ekstreemsemate juhtumite puhul võis küll öelda, et "ingel istus õlal". Ta jutustas, kuidas sai Raadi lennuväljale sisse murtud ja lennukite keskel ringi kolatud või sõbra jahimehest isalt püssirohtu varastatud ja inimesi ehmatatud, kuid tõsisesse hätta sattusid poisid, kui läksid kolmekesi parvele, mis neid ei kandnud.

"Saime kuidagi saarele, kuid tagasi mitte. Läksime põhja ja keegi ujuda ei osanud, karjusime appi ja mingid punkarid kuulsid," meenutas ta ärevaimat sündmust, kust kõik siiski elusalt pääsesid.

Lepingud käitumise parandamiseks

Isa ja poega seob seegi, et mõlemal oli kõvasti jagelemisi vendadega. "Emale ei meeldinud, et me vennaga karvupidi kokku läksime, mis poistel on ilmselt tavaline," ütles Vahur, kes kohtus omakorda teemaga, kui ise kaks poissi ja tütre sai.

"Kui sul on kaks poissi vanusevahega kaks aastat, siis on selge, et mingid jagelused tulevad. Ega kõik ei lõppenud rahumeelse kooseksisteerimisega, vaid näiteks muhuga," jagas ta ning lisas, et oli hetki, kus sõlmiti omavahelisi allkirjastatud lepinguid, kuidas järgmised pool aastat tuleb käituda.

"Et ei tohi vennaga kakelda, vaid tuleb sõbralikult läbi saada ja siis saab multifilme vaadata," kirjeldas Vahur lepingute põhisisu. 

Risto tunnistas, et lapse- ja nooruspõlves sai kakeldud ja koerusi tehtud, aga sinna jagus ka palju asjalikku. "Andsime välja piirkonna ajalehte ja tegime piraatraadiot," tõi ta näiteid. "Vend oli majandusliku mõtlemisega ja müüs kohalikule poele reklaamigi."

Inspiratsiooni ammutati isa Vahuri töökohast, Postimehe Tartu toimetusest, kus olid tollal juba arvutid, kus poisid lisaks mängimisele kujundusprogrammi õppisid.

Vahur peab laste kasvatamise juures oluliseks eeskujude andmist. "Siin ei ole sõna kasvatama isegi õige. Aga kui seda sõna kasutada, siis kasvatasime neid eeskujude najal ja mitte nii, et ma mõtlesin välja, millist eeskuju ma pean näitama, et poegadel ja tütrel oleks kõik okei, vaid elu ise sundis eeskujud peale."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.