Kannel on üles kasvanud Virtsust kiviviske kaugusel asuvas Vatlas, kus ta veetis mudilasena suurema osa ajast puu otsa turnides ja onne ehitades. 1967. aastal sündinud Kanneli lapsepõlv möödus hallis nõukogude reaalsuses. Isepäise tüdrukuna õppis ta kõike ebameeldivat ja vastumeelset enda ümber lihtsalt ignoreerima. Seda enam, et kodu talle vajalikku kindlust ei pakkunud.

"Ma arvan, et ükski laps ei peaks kasvama sellises perekonnas, nagu mina üheksanda eluaastani kasvasin. Mitte ükski. Ma arvan, et tänapäeval pannakse sellised lapsed mujale kasvama. Väga raskest perekonnast olen ma pärit," meenutas ta. "Ma arvan, et tollest ajast on väga palju inimesi, kes on sellisest lapsepõlvest pärit. See on pigem küsimus põlvkonnale, et kuidas me oleme ellu jäänud."

Kannel usub, et just raske lapsepõlv tegi temast väga iseseisva inimese. "Nii nagu ma olen elanud mööda kommunismist, sotsialismist ja muust sellisest jamast, olen ma elanud mööda vägivaldsusest," sõnas ta. "Ma olen mõelnud, et küll ma olen ikka iseseisev, küll ma olen ikka vastupidav, küll ma juba närin igast traadist läbi kui vaja. Ja nii ongi see olnud."

Küll aga nentis ajakirjanik, et vanemaks saades on ta mõistnud, et lapsepõlves kogetu polnud normaalne. "Ma võiksin olla palju pehmem, mu elu võiks olla palju lihtsam, ma võiksin olla palju rohkem hellitatud. See ei ole normaalne, ükski laps ei peaks kasvama nii," nentis ta. "Ma pean tänama oma ema, kes meid isa juurest ära tõi."

Laulva revolutsiooni kõrghetkel, 1988. aastal, astus Kannel Tartu Ülikooli ajakirjanduskateedrisse. Seal tutvus ta oma hilisema abikaasa Madis Hindi ja parima sõbra, välispoliitikaeksperdi Kadri Liigiga.

Kui Liigist sai 1996. aastal Eesti Päevalehe ja BNS-i Venemaa korrespondent, siis Kannel kolis abikaasaga Moskvasse mõned aastad hiljem. Kannel on aastate jooksul vahendanud sündmusi kümnetest kriisikolletest, nii Iraagist ja Afganistanist kui ka Kiievist Maidanilt ja Ukraina sõja tulipunktidest. Võib jääda mulje, et naine on ülemäära hulljulge ega muretse iseenda turvalisuse pärast.

"Ma ei ole hulljulge," rõhutas Kannel. "Ma olen väga paljudest asjadest ja ka töödest loobunud, sest ma pean seda liiga riskantseks. Minu meeles on äärmiselt loll Darwini autahvlisse sattuda mingisuguse väga rumala surmasaamisega. Kui ma ei näe varianti, kuidas asja teha nii, et see on ohutu, siis ma ei tee seda," sõnas ta.

Julguse on pärinud oma vanaemalt

Kannel usub, et oma vapruse on pärinud ta isapoolselt vanaemalt Lydialt, kelle perekonnanimi oligi Vapper.

"Esiteks ta nägi natukene nagu nõid välja. Tal oli küllaltki suur nina, sassis juuksed. Ta elas üksinda muldpõrandaga majas ja ei astunud kunagi kolhoosi, pidas lehmi ja kasse. See, missuguseks oli Ita Ever "Nukitsamehes" maskeeritud, selline võiks minu vanaema lihtsalt niisama välja näha," meenutas Kannel.

"Tema juures oli päris õudne ööbida. Tal oli selline kambrike, kuhu põhimõtteliselt üks voodi mahtuski. Hiljem, kui mu vend peale vanaema surma selle voodi ära puhastas ja kõik madratsid sealt üles võttis, tuli sealt alt püss välja. Põhimõtteliselt ma magasin hoopiski lapsena püssi peal."

Muhust pärit vanaema Lydia kolis neiupõlves Läänemaale, mistõttu teab Kannel vanaema saareelust ja juurtest vähe. Omal nahal sai ajakirjanik Muhu hõngu tunda hoopis siis, kui käis külas sõbranna Kadril, kelle isatalu asub Muhus. Ühel hetkel võttis Kannel omal käel ette põhjaliku uurimistöö ja avastas täiesti ootamatult, et nemad Kadriga on sugulased.

Emapoolsed esivanemad emigreerusid Venemaale

Ajaloolane Fred Puss võttis luubi alla aga Kanneli emapoolse suguvõsa. Kannel teab, et vanavanavanemad Jaan ja Adeele elasid juba tsaariajal Peipsi taga Venemaal, aga tal pole aimu, kuidas nad sinna said ja milline elu seal välja nägi.

Puss selgitas, et Kanneli esivanemad emigreerusid Venemaale 19. sajandil. "Tihti viidi just asjad ja loomad talvel üle jää ning lapsed jäeti esialgu sugulaste juurde soojemat aega ootama. Seal nad siis käisid, elasid Eesti külades, neil olid oma Eesti kirikud, oma Eesti koolid, Eesti ametnikud, vöörmündrid, köstrid ja kogu asjaajamine käis eesti keeles," selgitas ajaloolane.

Piirkonda, kus eestlased Peipsi taga elasid, kutsuti Oudovamaaks. Eriti raskeks läks eestlaste põli seal 1930. aastate lõpus toimunud Stalini repressioonide ajal. Vähemusrahvusi ei tolereeritud ja 17 000 eestlasest hukkus üle 13 000. Keda ei lastud maha, surid nälga.

Kui natsi-Saksamaa 1941. aastal alad vallutas, vahetusid ka rahvuste rollid. Venelased langesid põlu alla ning eestlased ja ingerisoomlased said ühiskonnas kõrgema staatuse.

Fred Puss leidis arhiivist üles ka konkreetsed kirjed Kanneli vanaema Alviina kohta. "Vanaema ma mäletan väga hästi, ta lihtsalt kunagi ei rääkinud enda kohta midagi, mis oleks tõele vastanud," nentis ajakirjanik.

Saksa vägede taandumisel kasutas ka Kanneli pere võimalust rongidega Eestisse evakueeruda. See oli sisuliselt ainus viis eluga pääseda, paikseks jäänutel läks palju kehvemini.

Uus sugulane on endine riigipea

Padremaa külas asuv Hintsu talu asub Astrid Kanneli lapsepõlvekodust vaid kümne kilomeetri kaugusel. Põhjasõja järel elas seal tema esimene teadaolev esiisa, Paadrema mõisa sepp Aad ja hiljem tema poeg Madis. Madis, kellel oli kaks naist, on nii Astrid Kanneli kui ka Toomas Hendik Ilvese ühine esiisa. Kanneli vanaisa ja president Ilves on viienda põlve nõod.

"Sellist asja ma nüüd küll ei oodanud," kommenteeris Kannel, kui sai teada, kes tema uus sugulane on. "Mina olen täiesti rabatud. Ma olen oma suguvõsa uurinud ja selle asjani ei ole ma jõudnud," imestas ta.

"Äkki meie sarnasus on see, et me tunnemegi huvi selle vastu, mis maailmas toimub. Ei istu niisama ühe koha peal ja ei anna alla," pakkus Kannel. "Mina ei ole veel siiamaani alla andnud," nõustus Ilves.