Tallinna katuseid kasutatakse nii mesilaste kui ka köögiviljade kasvatamiseks

LHV panga ettevõtete finantseerimise osakonna juht Marko Kiisa on harrastusmesinik, kelle seitse mesitaru asuvad Tallinna südalinna ühe tihedama liiklusega ristmiku kohal, maapinnast umbes 20 meetri kõrgusel.

Kiisa meenutas ühte pühapäeva, kus ta liftiga kaheksandale sõitis. "Ja kui ma seitsme taruga ehk umbes sadade tuhandete mesilastega liftis sõitsin, siis ma mõtlesin küll, et see vist on mu karjääri kõige kummalisem hommik üldse, et sellist asja teha," vahendas ta.

Finantseerimisosakonna juht päris mesinduspisiku vanaisalt juba lapsepõlves ja mõned aastad tagasi, kui töökoht alustas ulatuslikku rohepööret, tegi Kiisa ettepaneku panna pangamaja katusele tarud, mis tänaseks annavad keskmiselt 300 kilo magusat hooaja kohta. Tänaseks ei ole need enam ainsad kõrghoonemesilased Tallinnas – oma meetarud panid katusele mõnesaja meetri kaugusel asuv hotell, Mustamäe linnaosavalitsus ja Põhja prefektuur Pärnu maanteel.

Kiisa jagas ka teist vahejuhtumit, kus inimesed olid kogunenud notari juurde kinnisvaratehingut tegema, kui akna peal mesilasparv silma jäi. "Apolkalüptiline vaade, eksole!" lausus ta. "Ikka 15–20 minutit olevat läinud, et olukord maha rahustada ja kinnisvaratehinguni jõuda, aga noh, kõik jäid ellu: mesilased jäid ellu, notar jäi ellu kinnisvaratehing sai tehtud, nii et kõik oli korras."

Mesitarud on ainult üks näide kasvavast trendist, kus nõukogude ajal lihtinimesele sisuliselt ligipääsematuid katuseid nutikalt kasutusele võetakse.

Maastikuarhitekti Maarja Gustavsoni sõnul paelub inimesi katustel leiduv privaatsus ja võimalus luua sinna oma salamaailm. Tallinna linna maastikuarhitekt Kristiina Kupper lisas, et kastustel viibimine rahustab inimesi samamoodi nagu mere ääres olemine.

Katuseterrasside rohkuse poolest paistab eriti silma just pealinn, ehkki üksikuid näiteid leiab ka Tallinnast väljaspool, nagu Aparaaditehase katusele rajatud üürimaja Tartus või reklaamtahvli sisse ehitatud SPA-hotell Võrus.

Asjatundjate sõnul soodustavad trendi uued ehitusvõtted ja -materjalid, mis lubavad ehitada sinna, kuhu varem naljalt ehitada ei saanud. Lisaks ka kliimamuutus, mis ühelt poolt toob soojemaid ilmasid, teisalt toimivad katuseaiad – nagu äsja Pärnu maanteele kortermajja rajatud park või Koplis, vanas Põhjala tehases asuv Botiku katuseaed – ka jahutajatena.

"Mida rohkem meil rohelust on, seda paremini linn sellega toime tuleb," viitas Kupper kliimasoojenemisele. Samuti hoiavad katustele loodud rohealad mõnevõrra vihmavett kinni. "Et meie torustikud suudaks seda vastu võtta," kirjeldas ta.

Kupper ja Gustavson tõdesid, et kui kümme aastat tagasi oli helikopteri maandumisplats või päikesepaneelid katusel omaette uudis, siis viimastel aastatel kavandavad arhitektid uute majade katusele tihti mitte üksnes grillinurga või mullivanni, vaid ka laste mänguväljakuid.

Teadaolevalt kõige suurema üksikisikule kuuluva katuseaia Tallinnas rajasid aga ettevõtjatest abielupaar Taivo Piller ja Mart Haber, kelle elutoaaknast paistab ligi 40 eri taime- ja lillesorti.

"See, mis siit suurest toast kõige rohkem paistab, on inglise aed," tutvustasid nad.

"Sellel teemal on nii teadlased, tudengid kui ka arhitektid omajagu fantaseerinud ja igasuguseid ulmelisi ja vähem ulmelisi lahendusi pakkunud," viitas Gustavson paneelmaja korterite elanikele, kus pole korraliku sisehoovi ega isegi rõdu.

"Kui mõne paneelmajakatusele Lasnamäel kolm mesitaru panna, saab iga korter paar kilo mett," mõtiskles ta. "Üsna lihtsasti teostatav lahendus."