"Minu lugu algas kuuendas klassis, ma nimelt kasvasin Saksamaal ülesse, olen pärit küll Eesti perest, aga kui ma olin kolme-aastane, siis me kolisime Lõuna-Saksamaale, kui ma käisin seal koolis, oli mul ühte moodi lapsepõlv ja kui ma tulin Eestisse, siis algas minu jaoks pime ja must aeg," ütles ta ja lisas, et tema oli perekonnas see, kes soovis kõige enam Eestisse tagasi tulla. "Ma igatsesin Eestimaad, oma vanavanemaid ja maakodu, kus me iga suvevaheaeg käisime."

Mihkelsoo meenutas, et kui läks 1. septembril Eestis kooli, toimus suur pööre. "Minust sai see, kes hakkas jutustama, kas me ei saaks kuidagi tagasi minna," sõnas ta ja tõi välja, et sel hetkel, kui ta klassiruumi sisenes ja õpetaja teda tutvustas, hakati teda lehmaks kutsuma. "See nimi jäi mulle paljudeks aastateks külge."

"Hüüdmine on ainult üks kiusamise elemente, sest tegelikult see on süsteemne vägivaldne tegevus grupi poolt, see on ka oluline elemente, kui me defineerime, mis on kiusamine, siis see pole kunagi kiusaja ja kiusatava ning nende perekonda omavaheline asi, see mõjutab kogu klassi, sest kõikidel lastel klassis oma roll kiusamises," ütles ta ja kinnitas, et see koorem, mis kiusatava õlule langeb, kui kogu klass on tema vastu ja teda terroriseerib, on äärmiselt raske taluda.

"Kiusamise ohvriks võib langeda igaüks, ei saa öelda, et just sellepärast, et sa oled selline, oled sa ka kiusamise ohver, aga on teatavad riskitegurid, mis seda soodustavad, kahtlemata on see midagi, mis eristab sind suuremast grupist," nentis ta ja tõi välja, et tema puhul oli asi selles, et ta tuli Saksamaalt, rääkis eesti keelt aktsendiga ning ka eakohane areng oli mõnevõrra teistsugune. "Saksamaal minnakse kuueaastaselt kooli, Eestis seitsmeselt, samuti Saksa noored arenesid toona mitu aastat aeglasemalt kui Eesti lapsed, kui mina tulin siia kooli, siis minu parim sõbranna Saksamaal kandis Pocahontase dresse, aga siin kandsid tüdrukud nabapluuse."

Tema kõige drastilisem kiusamislugu oli kooliekskursioon Saaremaale. "Kui õpetaja oli õhtul magama läinud, siis sidus kogu klass mind puu külge kinni, tantsis minu ümber, pilkas, naeris ja tegi just seda, mida ise tol hetkel heaks arvas, aga see ei tulnud kuskil välja, see ei jõudnud kellegi kõrvu," ütles ta ja lisas, et see on ka väga tüüpiline olukord, mida tuleb teadvustada. "Ohvrid ei kipu sellest rääkima, sest nad tunnevad end madaldatuna ja süüdi ning nad ei taha ka vanematele-täiskasvanutele muret valmistada."

"Minu üks markantsemaid näiteid on ka see, kui ma loodusõpetuse tunnis istusin kõige esimeses keskmises pingis õpetaja nina all ning mind terve tund pilluti erinevate esemetega pinalist koolikottideni välja, lai ampluaa asju, aga õpetaja ei teinud sellest ühtki korda välja," ütles ta ja lisas, et pärast tundi läks ta õpetaja käest küsima, miks ta teda ei aita. "Õpetaja ütles mulle tuima pilguga, et ju sa oled ise süüdi, miks nad muidu peaksid sinuga midagi sellist tegema."

Mihkelsoo: Eestis vohab vägivallakultuur

Ingi Mihkelsoo kinnitas, et teadlikus koolikiusamisest on viimase aastakümnega Eestis kõvasti kasvanud. "Eestisse on jõudnud kiusuennetusprogrammid ja meie ühiskondlikus debatis tuuakse seda üha rohkem välja ja meil on ka uuringud, mis toovad mustvalgelt andmed, kust saame vaadata, et oleme nende mustade edetabelite tipus," ütles ta ja lisas, et 11-aastaste laste seas on Eesti õpilased kiusamise osas Euroopas kolmandal kohal.

"Meil vohab Eestis vägivallakultuur, see on paratamatult tulnud kaasa agressiivsest nõukogude ajast ning see on midagi, millega peame tänasel päeval väga jõudsalt tegelema," ütles ta ja tõdes, et sellega peab tegelema nii peredes kui ka koolides. "Eestis on suhteliselt inimestel madalad oskused, kui see puudutab sotsiaalemotsionaalseid pädevusi ehk see, kuidas ma tulen toime iseendaga ning inimestega enda ümber."