Viiest laulust nelja ("Kaunimad laulud", "Sind surmani", "Isamaa ilu hoieldes" ja "Eestlane olen ja eestlaseks jään") sõnad on kirjutanud Jüri Leesment ("Mingem üles mägedele" sõnad kirjutas Henno Käo).

In Spe basskitarrist Margus Minn ütles, et Alo Mattiisen pidi Leesmentile pikalt "auku pähe" rääkima, et too sõnade kirjutamise enda peale võtaks. "Alo tõi põhjenduks, et ainult Leesment suudab neid mõtteid nii edasi kanda, nagu nad omavahel rääkinud olid."

"Ja lõpuks tegi Jüri täiesti geniaalsed laulutekstid, mis on sama olulised kui muusika," jätkas saatejuht Andres Oja.

Kiigelaulukuuiku koosseisus laulnud Riina Roose sõnul põhinevad viis isamaalist laulu rohkemal või vähemal määral ärkamisaegsetel lugudel.

"Aleksander Kunileid kirjutas "Sind surmani" (tekst Lydia Koidula), kuid see omakorda põhineb Soome rahvalaulul. Ning "Eestlane olen ja eestlaseks jään" on Mattias Johann Eiseni teksti ning Johannes Kappeli viisi põhjal, "Isamaa ilu hoieldes" tekst tuleb aga Fr. R. Kreutzwaldi "Kalevipojast". Ehk vaat, kuhu see juurikas välja viib – see oli Alol väga nutikas mõte need uuesti elustada ja oma vürts juurde panna," selgitas ta.

Roose tõi veel välja, et kui "Sind surmani" laulu elustades on palju jäetud Lydia Koidula tekstist alles, siis lisandunud read "Samad sõnad, sama viis, kas meid hoida saavad, samamoodi nagu siis õitseb ristik ja värisevad haavad" on tema hinnangul inspireeritud nii Ernst Enno luuletusest "Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad" kui ka Gustav Suitsu luuletusest "Ma kõnnin värisevate haabade all".

Siit enam tagasiteed ei ole

Enne kui viis isamaalist laulu avalikkuse ette jõudsid, kõlas 1987. aasta Tartu muusikapäevadel Mattiiseni ja Leesmenti lugu "Ei ole üksi ükski maa". Kui esiti otsustasid võimud laulu esitamise keelata, mõeldi siiski ringi ja selle looga võis kontserti alustada.

"Kogu plats oli noori täis, pea kõigil seljas särk "Enne annan oma vere, kui jätan sind, Pandivere" (viitega nn fosforiidisõjale - toim). Missugune jõud oli tolleaegsel noorusel sees," kõneles Minn ja lisas, et tegelikult ei suuda ta seal kogetud ülivõimsat emotsiooni sõnadessegi panna.

Ivo Linna mäletas, et kõigepealt lindistati viiest isamaalisest laulust raadiomajas "Mingem üles mägedele" ning Mattiiseniga sai nalja visatud, et küllap ootab neid peagi vangikong: "Alo oli silmnähtavalt rõõmus, et tulgu nad (nõukogude võimu esindajad - toim.) pealegi – pangu nad meid müüride vahele kinni, see lisab ainult õli tulle. Kuid midagi sellist ei juhtunud."

Viie isamaalise laulutsükli esimene avalik esitus toimus Tartu 10. muusikapäevadel, 14. mail 1988 ning pärast mindi kontserttuurile.

"Linnavalitsus pelgas ilmselt, et läheb mäsuks," rääkis Ivo Linna. "Mäsuks ei läinud, aga see rahva vaimustus... Sellised publiku reageeringud on ainult kord tuhande aasta jooksul. Mina nägin esimest korda pärast kõiki neid aastaid inimeste silmis sära – seljad olid sirgu löödud – ja mõtlesin esimest korda, et siit enam tagasiteed ei ole. Tulgu, mis tuleb."

Riina Roose jutustas, kuidas tema jaoks oli Tartu muusikapäevadel toimunu eriti suur kontrast, kuna ta oli äsja naasnud Ida-Saksamaalt, kus esines sõjaväeosades. "Seal oli veel täis-stagna, nõukogude okupatsioon toimis ja rohkem veel – see oli õudne. 1988. kevadel polnud Saksamaal müüri langemisest veel lõhna ka (Berliini müür langes 10. novembril 1989. aastal - toim.). Ja siis kümme päeva hiljem Tartus – niisuguseid asju ei saa rohkem elus juhtuda."

Isiklikku kontrasti suurendas Roose sõnul veel see, et enne isamaaliste lauludega lavale astumist sooritas ta konservatooriumis teadusliku kommunismi eksami, kuna muidu ei antud tol ajal lihtsalt diplomit.

Ivo Linna tõdes, et isamaalisi lugusid lauldes oli tal alati klomp kurgus. "Vahetevahel oli tunne, et ma ei suudagi, et hakkan lörinal nutma. See oli midagi seletamatut."

Pärast kontserttuuri leidis Jüri Makarov, et ilma viie isamaalise lauluta Rock Summer toimuda ei saa. "Ja siis me esinesimegi ning mis seal salata – kõik nutsid, Makarov nuttis ka helipuldis," meenutas Margus Minn.

Kõige eestimeelsem laulja

Minn avaldas saates fakti, et esialgu ei olnud lugu "Eestlane olen ja eestlaseks jään" laulutsüklis sees. "Alol oli hea nina, ta tundis, et midagi on veel vaja ning pärast põhjalikku raamatukogus tuhnimist oli selge, et tsükkel lõpeb selle lauluga."

Ivo Linna sõnul oli see geniaalne idee, sest nõukogude aja lõpus ei sobinud öelda, et oled eestlane, vaid et oled nõukogude inimene. Ei tohtinud ka öelda venelane, vaid muust rahvusest inimene. "Aga see laul lõi pildi selgeks – olen eestlane ja jään eestlaseks."

"Muide, kas te teate, miks valiti laulma just Ivo Linna. Lauljaid oli ju palju," küsis Margus Minn seepeale ja jätkas: "Sõnumi kandja pidi olema nii eestimeelne mees, et enam edasi minna ei saanud. Antud momendil Iffile vastast ei olnud –  tema pidi need sõnumid Eesti rahvale laulma ja ta on need ajalooks laulnud."

"Eestlane olen ja eestlaseks jään", Ivo Linna & In Spe, Tartu 1988

Laulud, mis elavad igavesti

Muusikud tunnistasid, et loomulikult valdas inimesi ka hirm, sest mingit garantiid ju polnud, et asi viib selleni, milleni ta lõpuks viis. Oleks sama hästi võinud minna hoopis halvasti. "Me olime kõik saanud tubli laengu hirmu. Ka minu suguselts küüditati, ei olnud vist peret, kust kedagi poleks Siberisse viidud," sõnas Ivo Linna.

Margus Minn jätkas, et pärast Tartu muusikapäevi küsis paar vanemat naabrimeest temalt sügavalt silma vaadates, kas ta teab, kui pikk on tee Siberisse.

Saatejuhi küsimusele, kas ka 15 aasta pärast, mil murrangulisest ajastust möödub juba 50 aastat, inimesed neid laule mäletavad, vastas Ivo Linna, et selles pole kahtlustki.

"Mul oli küll pessimismi sädemeke kuskil 10 aastat hiljem, kui rahvas pidi harjuma uue eluga ja muresid oli palju. Siis oli tunne, et kas need laulud ikka jäävad. Mina olen püüdnud neid igal võimalikul juhul laulda ja praegu ütlen, et need laulud ei ole määratud hukule – nad elavad igavesti. Ükskõik, kus ma neid ka ei laula, tõuseb rahvas püsti, laulab kaasa ning "Sind surmani" toob alati mõnele inimesele pisara silma."

Margus Minn on sama meelt, et laulud kestavad ka viieteistkümne, viiekümne ja ka saja aasta pärast.

Riina Roose sõnul kinnitab seda ka laulupidude õnnestumine ja kestmine, sest laulev revolutsioon ja ühislaulmine ei oleks saanud ilma laulupidudeta toimuda.

"Heli nälg" on Vikerraadios eetris pühapäeviti kell 12.05. Muusikutega vestleb Andres Oja.