Selle metsiku hoovi pealikud ja kujundajad on muidugi lapsed, kes oskavad kolast ehitada palju põnevat.

"Esiteks, ma olen teinud puidust mõõga, siis ma ehitasin alla linna ja siis ma olen veel mingeid puidust relvi teinud," rääkis kolahoovis mänginud Johan.

"Ja siin on näiteks spreivärvid ja mingid puidujupid, millest saab vesta ja nii," lisas Fred.

Kolahoovi algatajad on Tartus õuelastehoidu vedav kogukond. Sel nädalal oli neil külas kaks seiklusmänguväljakute eksperti Inglismaalt ja Saksamaalt, et õpetada 25 Balti täiskasvanule vabamängupõhimõtteid.

"Tartu kolahoov on ilmselt ainus seiklusmänguväljak Eestis praegu, aga loodetavasti tuleb neid pärast seda koolitust juurde. Siin on see uus teema, aga mitte mujal. Ühendkuningriigis ja ainuüksi Londonis on väga palju kolahoove," rääkis Pop-Up Adventure Play asutaja Suzanna Law.

Kolahoovis ohutuse tagamiseks jälgib täiskasvanu alati laste mängu, aga sekkub sellesse ise võimalikult vähe.

"Kõik need pehmed oskused, mida lapsed vajavad kasvamiseks, nagu meeskonna leidmine, projekti loomine, probleemide lahendamine, abiliste leidmine – nad teevad seda kõike siinsamas hoovis, Sest nad peavad ise kõike tegema. Me astume sammu tagasi ja nad saavad ise hakkama," selgitas Law.

Ja muidugi peab kola olema nii palju, et mäng ei saaks kunagi otsa.

"Kui sul on üks asi, mida saad kasutada ainult liumäeks, siis sul läheb igavaks. Siis hakkad isegi seda mitteturvaliselt kasutama, tahad sealt üles ronida või mitmekesi liikuda. Need vahendid, mis kolahoovides on, on hästi mitmekesised ja toetavad seda, et lapse ideed ei saaks kunagi otsa," rääkis liikumisspetsialist Leene Korp.

"Mänguväljakul sa ei saa kuskile puurida auku ja siis panna sinna korgirada," ütles kolahoovis mängunud Irma.

"Seal ei ole ka neid spreisid, millega saab lasta," lisas Suvi.

Kui praegu on Tartus vaid üks kolahoov, siis järgmisel nädalal toob linnaruumifestival UIT Karlovasse veel ühe sellise mänguväljaku.